Galvinite pere elu peidetud orus vol 1

Midagi lugemiseks? Raamatuid on väga palju ja on suhteliselt raske valida. Raamatukogus satun mõnikord ikkagi romaanide otsa, mille tahaküljele on kirjutatud „bestseller“ ja ilmunud a la sajas keeles. Koju jõudes leiad, et tegemist jälle mõne halli varjundi uue katsetuse või supersogaga.

Sestap lugesin ühel päeval NYT 2020 aasta 10 parima raamatu nimekirja,   ja leidsin seal Kolkeri „Hidden Valley Road“ – tõsieluloo ühest perest, kelle 12 lapsest (10 poissi, kaks tüdrukut) 6-l pojal diagnoositi skisofreenia. Kas poleks parem lugeda dokumentaali?

Robert Kolker on Ameerika ajakirjanik, kes töötas New York Magazine'is toimetajana ning on Bloomberg Newsi ja Bloombergi ärinädala endine reporter. Ta on varasemalt kirjutanud raamatu  Lost Girls (kriminaaldokumentaal), mis nimetati Publishers Weekly 2013. aasta kümne parima raamatu hulka.  Väga menukaks osutus ka 2020 avaldatud tõsieluraamat „Hidden Valley Road“.

Ja mis võiks olla sellisel masendaval ajal parem, kui lugeda veel masendavamat raamatut ...😏😏😏

Raamat on sedakorda mul e-raamatuna, mis maksis amazonis 5 eur (paberraamat üle 20 eur + saatekulu). 

Paar sellist lõiku, mis minu tähelepanu köitsid ja lugema viisid:

1) vanemad olid kindlad, et kui sa teed kõiki õigeid ja häid asju, siis kõik peab hästi minema ja midagi halba ei juhtu

2) Head asjad liiguvad suguvõsas pärimise teel ja kahjuks ka halvad asjad. Pereisa ja- ema abiellusid 1945 aastal, esimene laps sündis samal aastal.  Pere lapsed said oma esimesed diagnoosid ajal, mil vaimse haiguse põhjuseks peeti ema...

„Mõni neist teooriatest võib olla eriti julm vanemate suhtes, kes sageli süü omaks võtavad, justkui põhjustaksid nad haiguse millegi pärast, mida nad tegid või tegemata jäid.“ Lk.16

 Vaieldamatult olen ka mina emana püüdnud teha kõiki „õigeid“ asju ja lootnud, et sellest piisab. Samuti on emade õlul pidevaks kaaslaseks süütunne – selle millegi pärast, mis sai tehtud või tegemata jäi.

Ei oska öelda, kas tänases ühiskonnas keegi emale näpuga näitamisest vaba on. Kohe ju tulevad meelde taimetoitlusele osundamine, kui laps jääb haigeks – ikka on ema süüdi. ...Ta tegi või jättis tegemata...

10 poissi ja 2 kõige nooremat – tüdrukut elasid läbi nii palju, et tekib küsimus, kuidas seda kanda on jõutud. Peale 10 lapse sündi oli Mimi esimest korda pikemalt haiglas. Ta oli 40 aastane, kui sündis viimane 12 laps ja arst hoiatas teda, et kui ta veel peaks sünnitama, siis ta ei suuda enam teda ravida. Arst soovitas hüsterektoomiat (emaka eemaldamist), millega Mimi haiglas ka nõustus.

Noorim tütar märgib aprillis 2020 antud  intervjuus oma ema kohta, et too oli prefektsionist. Nii ema, kui isa olid intellektuaalid ja kui lastel hakati skisofreeniat diagnoosima, siis nad lugesid kõike, mida kirjasõnas leida võis, otsisid vastuseid igalt poolt. Samuti märgib noorim tütar, et emal-isal olid oma akadeemilise hariduse tõttu väga kõrged ootused laste akadeemiliste saavutuste osas ja nad hindasid väga kõrgemat haridust.

Raamat (364lk) koorib aeglase järjekindlusega lahti nii ema-isa ja nende esivanemate, kui kõigi 12 lapse elu. Varasemalt avalikkusele suletud meditsiinimaterjal on peale 40 aastat avalik. Lisaks tuuakse vahele meditsiini edusammud skisofreenia ravimisel – nii psühholoogia, kui ka kliinilise psühhiaatria ja neuroloogia alal. On erinevaid näiteid teistest juhtumitest.

Üks juhtum, mis  saab alguse juba 1894 aastal Saksamaal, räägib Daniel Paul Schreberist, keda koos vennaga kasvatati range distsipliini alusel. Poiste isa oli naturalismi pooldav arst, sestap hakati neid beebieast karastama külma veega, hoidma rangel dieedil, tegema liikumisharjutusi ja kandma teatud puust ja rihmadest seadeldist sirge rühi hoidmiseks. Järgnesid aktiivsed õpinguaastad – juristi ja kohtuniku amet. Ning siis 50 aastaselt toimus vaimne kokkuvarisemine. Haiglas oldud aja jooksul suutis Schreber kirja panna oma hallutsinatsioonid ja emotsioonid  teosesse „Memoirs of My Nervous Illness“ (lk . 34). Siit tuletataksegi õige varsti, mõned aastad hiljem diagnoos skisofreenia.

Skisofreenia on psüühikahäire, mida iseloomustab ebatavaline sotsiaalne käitumine ja raskused reaalsuse mõistmisega. Tüüpilised sümptomid on luulud, ebaselged või segadusseajavad mõtted, nende häälte kuulmine, mida teised ei kuule, vähenenud sotsiaalne kaasatus ja emotsionaalne väljendus ja motivatsiooni puudus. Inimestel, kel on skisofreenia, omavad tihtipeale ka teisi vaimse tervise probleeme, nagu ärevus, depressioon või sõltuvusainete kuritarvitamine. Sümptomid avalduvad tavaliselt järk-järgult, algavad noorukieas ja kestavad pikemat aega.

Skisofreenia esimese järgu sümptomid

mõtete kajamine, sisendamine, äravõtmine või levimine; luulumõtted kontrollist, mõjustusest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või jäsemete liigutusi, teatud mõtteid, tegevusi või aistinguid; luululine tajumine;

kuulmishallutsinatsioonid, mis kommenteerivad pidevalt haige käitumist või vaidlevad omavahel tema üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid;

muud püsivad veidrad luulumõtted (antud kultuurile ebakohased ja täiesti ebareaalsed)

Kui mind siin raamatus ka üsna palju häiris – sest see on omamoodi väga masendav traagika ühes peres – siis omamoodi üllatus oli teada, et Galvinite laste haiguse perioodil (60datel), ei olnudki konkreetset ravi ega teadmist skisofreenia kohta. Freud pidas neid omal ajal lootusetuteks, kuna skisofreenikud ei ole ise oma haigusest teadlikud ja nad ei soovi terveneda, kuna nad ei istu terapeudi tooli. Enamik psühhiaatria valdkonda pidas siis süüdlaseks ema ja kasvatustingimusi. Haiglad vaimselt haigetele olid kohutavad, ravimeid ainult mõned üksikud. Galvinite perest sai omamoodi õpik – 6 last haigestusid, 6 mitte. Ema ja isa ja kasvatusmeetodit olid ühesugused. Miks ühed jäid ja teised mitte?

Galvinite pere maandus elama kaunisse Coloradosse. Olles loomulikud ja looduslikud, katoliiklased, huvitatud pistrikutest ja oma lastest. Kõiki lapsi toideti rinnaga – mis oli sel ajal suhteliselt ebapopulaarne otsus. Ei mingeid lapsehoidjaid, ema teadis, et tema ise on kõige parem oma lastele tutvustamaks kunsti ja ooperit ja näitama neile ümbruskonna looduses elunevaid linnu- ja putukaliike ning metsas kasvavaid seeni. Kõik lapsed põdesid järjest läbi leetrid ja tuulerõuged ja mumpsi.

„Kõige kohutavam on ehk skisofreenia - ja mis eristab seda kõige enam muudest ajuhaigustest nagu autism või Alzheimer, mis kipuvad inimese kõige paremini tuvastatavaid isiksuseomadusi lahjendama ja hajutama - see, kui toorelt emotsionaalne see võib olla. Sümptomid ei summuta midagi ja võimendavad kõike...“  lk 14

 

„Pere jaoks on skisofreenia eelkõige kogemus, justkui oleks pere alus püsivalt haige pereliikme suunas kallutatud. Isegi kui skisofreenia on ainult ühel lapsel, muutub kogu selle pere sisemine loogika. Kuid Galvinid polnud tavaline perekond. Aastatel, mil Donald oli esimene, kõige silmatorkavam juhtum, lagunesid vaikselt veel viis Galvini venda. Seal oli Peter, noorim poiss ja mässaja, kes oli maniakaalne ja vägivaldne ning keeldus aastaid igasugusest abist. Ja Matthew, andekas keraamikakunstnik, kes, kui ta polnud veendunud, et ta on Paul McCartney, uskus, et tema tujud kontrollivad ilma. Ja Joseph, haigete poiste kõige leebem ja kombekam variant, kes kuulis tema jaoks sama reaalseid hääli kui elu ise, muust ajast ja kohast. Ja Jim, kaugenenud teine ​​poeg, kes vedas vihast vägikaigast Donaldiga ja jätkas vägivallatsemist oma perekonna kõige kaitsetumate liikmete  - Margareti ja Mary suhtes. Ja lõpuks, Brian, täiuslik Brian, perekonna rokkstaar, kes hoidis sügavaimaid hirme nende kõigi eest saladuses - ja kes vägivalla ühes seletamatus plahvatuses muudab kogu nende elu igaveseks.“ Lk 15

 

Samal ajal oli skisofreenia ravi isegi mitte lapsekingades. Haigetele söödeti kokaiini, mangaani, kastoorõli, süstiti looma verd ja tärpentiniõli ja tehti nn gaasiravi süsinikdioksiidi või kontsentreeritud hapnikuga (kõik puhta looduslik 😟😟😟). 1930ndatel oli standartne ravi insuliinikooma – süstiti insuliini, et kutsuda esile kooma ja arvati, et lühiajalised koomad viivad psühhoosi minema. Edasi tuli lobotoomia - lõigatakse ära ajusagar ja sellega koos ka vaimne haigus. See lõppes tihti kohutavate tagajärgedega.

Ema kasvatuse süü polnud tavapärane arvamus ainult skisofreenia puhul, vaid ka autismi puhul süüdistati nn „külmkapi emasid“, kes ei suutnud oma lastesse piisavalt kiinduda.

Keegi ei taha olla süüdi – aga tuntakse seda tunnet ikkagi. Sestap on emad leidnud tänapäeval väljapääsu, näitamaks näpuga mujale. Näiteks vaktsiinile. 

„Don ja Mimi Galvini ajastu vanemad ei pidanud olema teadlikud skisofrenogeense ema teooriast, et taibata - kui nende lastega on miskit valesti, siis see tekitab kohe küsimusi nende kohta. Mis juhtus nende lastega, kui nad olid nende hoole all? Kes lasi neil selliseks saada? Millised vanemad nad olid? Varasemate aegade õppetunnid olid selged. Kui teie lapsega tundus midagi valesti olevat, siis viimane asi mida teha, on sellest arstile rääkida.“ Lk 55

Ja ka see ei ole tänapäeval kuhugi kadunud. Ning seega on täiesti loomulik, et mõnigi laps jõuab arsti juurde liiga hilja. Võiksin ka öelda, et naturalism ja loomuliku elustiili liikumine toidab eriti seda ideed: kui sa annad lapsele õiget toitu, sünnitad õigesti, paned õiged riided selga, oled naturaalne,mõtled õigeid mõtteid, siis sa elad hästi ja õnnelikult ja tervelt elu lõpuni. Aga võta näpust... Kindlasti on samas palju neid, kes jõuavad liiga vara. Ehk muretsevad iga aevastuse ja komistamise peale ning mõtlevad haiguse sinna, kus pole. Ma ei usu, et kunagi saab olema aeg, kus kõiki asjaolusid on võimalik ette näha ja kõike nn halba vältida. See ei sõltu kunagi ainult indiviidist.

„Don, nagu paljud tema põlvkonna mehed, oli hakanud uskuma, et kui teete kõiki õigeid asju kõikidel õigetel viisidel, siis tuleb hea teie juurde.“

Kuidas siis selles suures peres kõik algab. Mis hetkest on haigus märgatav? Intervjuus mainib noorim tütar, et ema arvates olid esimesed märgid vanuselt teise poja juures. Teismelisea käitumises oli midagi, mis pani ema mõtlema – et selle poisiga on midagi lahti. Midagi, mida ei osanud sõnadesse panna või selgelt formuleerida. Sa tead aga mis täpselt, seda seletada ei suuda. Samuti olevat vanaema märganud sama. Aga teismelise eas toimuvaid muutusi oskavad teismelised päris hästi varjata ja nad ei taha, et nende mõtetest, depressiivsetest madalseisudest keegi teada saaks. Psühhoosi ei pruugi alguses tekkidagi. Tänapäeval on suht leebeid ravimeid, millega saaks algusfaasi edukalt ravida.   

Esimene juhtum meditsiiniraportite järgi on aga vanima poja oma. Tema oli esimene, kes jõudis haiglasse ja kellele määrati ravi.

Donald (vanim poeg) pidi koju lapsehoidjaks jääma, mis talle ei meeldinud. Alguses olid mängud noorematega lõbusad: "Ava suu ja sule silmad ja ma teen sulle suure üllatuse," millele järgnes suutäis vahukoort. Siis mängud muutusid. Donald lõi vendi vastu käsi, otse lihasele, kus see kõige rohkem haiget tegi. Ja siis hakkas ta kaklusi lavastama. Michael Richardi vastu, Richard Josephi vastu. Kaks venda pidi kolmandat kinni hoidma ja kui keegi keeldus, siis "Kui te teda ei löö ja tugevalt ei löö, siis olete järgmine."

Arvestades aega ja elukohta, kasvasid kõik lapsed palju õues viibides, sporti tehes. Nad kõik olid tugevad ja seda enam valusamaks ja tõsisemaks muutusid omavahelised kaklused. Isa kogus nad aeg-ajalt suure laua ümber kokku ja pidas loengut harmooniast:

„Don üritas poisse panna lugema raamatuid, mis võiksid parandada nende isiksust, siluda karedaid servi. The Power of Positive Thinking (Positiivse mõtlemise jõud) oli üks sellistest. Teine oli psühho-küberneetika, Maxwell Maltzi populaarne 1960. aasta eneseabi raamat, mis tutvustas loomingulise visualiseerimise ideed.“ Lk 64

Kui poisid sellest vedu ei võtnud, tõi ta koju poksikindad ja kehtestas reegli – ei mingit võitlust ilma minuta.

„Galvinite kodust sai koht, kus eksisteeris korraga kaks erinevat reaalsust: maadluspaik ja kirikukoor; poiste metsikus ühel pool ja näidisperekond, mida Don ja Mimi uskusid, et neil on.“

Külas käies oli ka teistel keeruline mõista seda avalikkusele loodud ideaalse pere mudelit, kuna poisid kasutasid iga hetke, mil neid ei jälgitud, kõikide reeglite murdmiseks.

Kõige vanem Donald olid koolis edukas sportlane, mängis hästi kitarri, hinded polnud küll kõige paremad, kuid direktor kirjutas: "Ma tahaksin, et kõik poisid oleksid samasugused, kui Don.“ John (kolmas poeg) mängis klarnetit ja klaverit. Brian (neljas poeg) oli üliandekas muusik, mängis vapustavalt Chopini palasid ja suutis iga kuuldud pala kohe järgi mängida. Michael (viies poeg) mängis metsasarve jne, jne.

Nende isa nimetati aasta isaks. Ja varsti pärast seda, kui vanim poeg Donald oli saanud 17 aastaseks, viskas ta ühel õhtul köögipõrandale puruks  hulga nõusid. Isa jättis selle tähelepanuta, nagu ka ema – olid 60ndad, poiss oli teismeline ja lapsed teevad hullemaidki asju.... Donald ise aga teadis, et miski on valesti, ta ei olnud see inimene, kes ta tahtis olla. Kuid ta ei mõistnud, mis temaga toimub ja ta kartis. Tema ja vanuselt järgmise venna vahelised kaklused võtsid aina julmemaid pöördeid. Üks poistest Richard meenutas hiljem, et ta nägi, kuidas Donald jooksis mööda teed Jimile järgi ja lõi ta sellise hooga maha, et  oli raksatust kuulda...

„Ja nii kippus Mimi enamasti nõustuma, kui tema abikaasa ütles seda, mida ta oli alati öelnud, kui lastega oli midagi valesti: et poisse ei tohi nunnutada; et nad peaksid pesast lahkuma, tegema ise oma vigu ja õppima neist, vastutama oma tegude eest, kasvama.“ Lk. 77

1965 aastal oli Donald kolledzis, kui ta lühikeste ajavahemike järel arsti külastas. Põhjusi oli erinevaid: teda oli hammustanud kass, ta kartis suguhaigust, ta oli kogemata selja nihestanud. Järgmisel korral jõudis ta arsti juurde põletushaavadega, mida väitis end olevat kogemata saanud. Kampsun oli olla tuld võtnud. Kuid arst kuulis õige pea, et Donald oli lihtsalt kõndinud lõkkesse. Esimest korda saadeti ta psühhiaatri vastuvõtule.

Üks kolmandik lugu on nüüd räägitud ...