See raamat ei ravi vähki vol 1 - 18 kuud

 

Tahtsin kirjutamist (kuigi mitte lugemist) küll juba järgi jätta. Kisub väga ära aeda. Aga veel mõni raamat enne, kui ilm õue viib.  Leidsin möödaminnes aga tänasesse müügimaailma ilmselgelt sobiv: Gideon Burrows „This Book Won´t Cure Your Cancer“ (See raamat ei ravi sinu vähki). Kui sellise pildiga raamatutelt leiab tihti sõnad; "ravib vähki vm haigust" ja "vähist vm haigusest vabaks", siis on raamat, mis paranemist ei luba.

Burrows on kirjanik/profirattur, kellel diagnoositi ajuvähk aastal 2012. Eile oli ta jätkuvalt elamas. Tõenäoliselt tasub heita pilk autori, kes ei valinud alternatiivseid meetodeid, mõttemaailma. Seda enam, et diagnoosist on möödas 10 aastat ja ta kirjutab jätkuvalt raamatuid...

Sissejuhatuses kirjutab Burrows:

„Ma ei mäleta, et oleksin oma naisele öelnud, et mul on surmav ajukasvaja. Mäletan, kuidas vaatasin oma perearsti mööda sissesõiduteed meie väikese bangalo poole kõndimas. Oli päikeseline ja Erin ja Reid mängisid aias. Vaatasin neid läbi akna, kuidas nad lehti, oksi ja lilli korjasid ning oma mänguasjadele pesa ehitasid.

Me elasime pisikeses külas, nii et ei tundunud üldse imelik näha, kuidas meie kohalik arst autoga meile koju tuli.

"Ma pean teile ütlema, et mul on uudiseid. MRT-uuring leidis midagi. Ma noogutasin. Tundsin, kuidas mu süda rinnus peksab. Mul oli seljas T-särk "Söö, maga, sõida jalgrattaga". "Lesioon," ütles ta. Ta teadis vähe. Ma pidin minema haiglasse eriarsti vastuvõtule. Ajukirurg. Ta oli mulle juba neljapäevaks aja kokku leppinud. Ta andis mulle saatekirja. "Ma olen teile juba mõne steroidi retsepti kirjutanud. Ja," ta kõhkles: "Ma pean paluma teil mitte ise rooli istuda. Vähemalt seni, kuni olete kirurgiga kohtunud." Ta küsis, kus mu naine on. Ütlesin, et helistan talle tööle ja palun tal koju tulla"

See raamat räägib diagnoosi saamise esimesest 18 kuust.  

Burrows kirjutab oma diagnoosi kohta: 

"Mul on vasaku ajupoole otsmikusagaras väga suur ajukasvaja. Seda ei saa opereerida. Seda ei saa ravida. Teadlased teevad praegu kõvasti tööd, et leida viise, kuidas minu tüüpi ajukasvajaga inimesi kauem elus hoida, kuid edu on veel kaugel. Minu surm selle haiguse tõttu võib olla veel viie aasta pärast. Isegi 10, võib-olla 20, kui mul veab. Aga paratamatult see juhtub. Selles pole kahtlust."

 

Välja arvatud see, et esimesest päevast peale, näib, et kahtlus tekkis. Kahtlus, mis tõstis pead, kui Burrows hakkas rääkima oma diagnoosist perekonna ja sõprade, kolleegide, klientide ja tuttavatega oma opereerimatust, ravimatust ajukasvajast ja sellest, kuidas see ta ühel päeval tapab. Tegelikult olid eriarvamused. Mitte ainult "oh, ma ei suuda seda uskuda" või "see lihtsalt ei saa tõsi olla" tüüpi arvamused. Tekkis tegelik, tõeline lahkarvamus faktidega:

Sõbra sõber ravis end vähist välja toitumist muutes.

Kanadas, Saksamaal või Iirimaal on üks arst, kes teeb ajukasvajatega uskumatuid asju.

Ma palvetan sinu eest ja palun tervenemist.

Mõelge positiivselt ja elate.

Võtke see toidulisand ja see tapab halvad rakud.

Segage seda ürti selle puu mahlaga ja jooge seda viis korda päevas.

Lõpetage nisu, piimatoodete, liha, suhkru söömine.

Sellel kuulsusel oli vähk ja see läks lihtsalt üleöö ära.

Arstidel pole alati õigus.

Anname teile eksperimentaalse ravi.

Aga neurolingvistiline programmeerimine?

Vaadake seda YouTube'i videot.

Lugege seda artiklit.

Külastage seda veebisaiti.

Võtke selle heategevusega ühendust.

See on keemiaravi, mis tapab teid, mitte kasvaja.

Ära anna alla.

Alati on võimalus.

Alati on lootust.

See ei saa midagi halba teha.

Sa ei tea kunagi, kui just ei proovi.

Burrows kirjutab:

"Kõiki neid soovitusi pakuti armastuse ja murega. Need olid südamlikud vastused väitele (Mul on vähk"), millele pole adekvaatset vastust. Ma ei süüdista kedagi nende ettepanekute tegemises. Mõned olid lihtsalt teadmatuses. Teised uskusid tõesti, et nende ettepanekud aitavad mind. Olen tänulik, kuigi mõned neist tundusid naeruväärsed. Kui sõbrad ja heasoovijad pakuvad soovitusi, ravi või teistsuguseid lähenemisi, teevad nad seda sellepärast, et nad tõesti hoolivad ja tahavad aidata. Selles ei tohiks kedagi süüdistada.

Kuid sellel on ka oma varjupool. Vähiringkondades on neid, kes hoolivad vähihaigetest vähem ja taskusse voolavast rahast rohkem. On neid, kes on ehitanud impeeriumid, müües ravimeetodeid ja dieete, mis ei tööta. On neid, kes varjavad või tõlgendavad valesti uuringute tõendeid, mis ei ole suutnud tõestada, et nende ravirežiim toimib. Ma pidin järgmiste kuude jooksul neist kõike teada saama."

 

"See raamat ei räägi siiski valetajatest ja petturitest. See puudutab meid – patsiente ja inimesi, kes meid armastavad. See puudutab seda, kuidas me vähile reageerime. Suurt V-d. Ma tahan küsida: miks, kui rääkida vähist, otsivad inimesed ravi ja lähenemisviise, mille tõhusust pole kunagi tõestatud?

Miks tavaliselt ratsionaalsed inimesed pöörduvad irratsionaalsete, tõestamatute, metsikute lootuste poole? Miks me laseme end haarata mis tahes nõuannetest või soovitustest, millel pole muud tõepõhja, kui vaid „see võib lihtsalt toimida“ ja „sellest ju midagi kahju ei sünni“?

See ulatub palju kaugemale alternatiivmeditsiinist ja võltsravist. See hõlmab otsuseid, mida teeme oma ravi kohta, meie valikuid ja seda, kuidas me oma arstide nõuandeid käsitleme. See puudutab seda, kui palju me ravimifirmasid usaldame, meie suhtumist religiooni ja isegi seda, kui palju saame usaldada oma hinnanguid."

 

"Peaaegu neli aastat hiljem on mu diagnoos pannud mind küsima: mis on vähis nii erilist? Miks me käitume nii, nagu me selle ümber käitume? Miks on vähil nii eriline koht meie hirmudes ning suhtumises meditsiini ja ravisse? Miks me võitleme ja võitleme teiste ellujäänutega, kui see on seotud vähiga ja miks kasutatakse sellist sõjalaadset retoorikat harva muude haigusseisundite puhul?

Alates perearsti esimesest visiidist olen veetnud aega, mõeldes mitte Jumalale, vaid hoopis palvetele, mis mulle on esitatud. Olen veetnud aega alternatiivsetele ravimeetoditele mõeldes. Kuid mitte nende proovimise ega neist paljude bioloogilise ebausutavuse peale. Selle asemel olen mõelnud loogilistele ja filosoofilistele vigadele, mis õõnestavad kogu seda alust.

Olen veetnud aega, mõeldes tavaarstidele, onkoloogidele ja farmaatsiatööstusele. Mitte sellest, kuidas nad üritavad meid petta või tappa või ei tee vähi tuvastamiseks piisavalt, vaid pigem sellest, kuidas me patsientidena oleme hakanud nägema nende rolli oma tervise hoidmisel ja kaitsmisel. Olen veetnud aega mõtiskledes selle üle, miks me laseme end vähi puhul nii kergesti mõjutada, isegi lolliks teha.

Kas see on meeleheide, ahastus? Mingi resignatsioon paratamatusse? Kas see on isegi alateadlik soov kuuluda mingisse klubisse? Hõimu? Vähi kultusesse? Lõppkokkuvõttes olen avastanud end küsimast: miks me laseme emotsioonidel nii sageli takistada vähiga seotud põhjendatud otsuste tegemist?

Ma ei leidnud neile küsimustele vastuseid. Ma arvan, et selgeid vastuseid polegi. Ainult rohkem küsimusi. Järgmistel lehekülgedel loete aeglaselt kasvava ajukasvajaga mehe mõtisklusi. Üks, millest ma tean, tapab mu lõpuks. Minu ülejäänud elu esimesed 18 kuud on kulutatud mõtiskledes selle üle, mida vähk meiega teeb. Mitte ainult meie kehale, vaid ka meie mõistusele ja südamele."