Easterbrooki unistused

 

Üks reklaam ärritas – kuigi ei peaks. Aga ärritab. Aga ei peaks. Võib-olla seetõttu, et niivõrd suurel pinnal mitmel korral lehe vahelt vastu vaatab... ehk vahepeatusena prooviks maha teha - see tänases päevas hästi populaarne tegevus. 

Aasta tagasi kirjutasin blogis oma algava raamaturalli kohta, et kuigi alternatiivse poole peal on populaarne a la  „mida arstid/teadlased sulle ei räägi“ lood, siis ma pakun lugemiseks just neid tekste „mida arstid/teadlased räägivad“. Minu arvates on möödunud aasta 29 raamatus olnud väga huvitavat infot, mis on palju tõepärasem ja loogilisem kui kraadiga müügimeeste raamatutes. 

Ei ole tegelikult oluline, kas raamatu autori nime ees on prof. või PhD või dr. On suurepäraseid teadus(aja)kirjanikke ja mõttetuid tiitliga müügimehi. 

Asi tundub minevat seda rada: kui tiitliga teadlane käib välja mingi teooria, siis tavaliselt on ta teinud sel teemal uuringu või hakkab seda tegema. Kui uuringu tulemus viitab väga uudsele või rabavale seisukohale, oodatakse teistelt teadusringkondadelt katse kordamist ja samade vapustavate tulemuste saamist. Ja kui see teoks saab, on rabav avastus sündinud.

Midagi taolist juhtub meie igapäevaelus: ma pakun oma külalistele ülimaitsvat kooki – no lihtsalt superhead. Kõik on vaimustuses ja küsivad retsepti. Annan retsepti (pähklid, datlid, vanilje, mandlipiim) hea meelega ja külalised lähevad sellega koju, et samuti oma peret ja tuttavaid maitsva koogiga kostitada. Üks sõber teeb retsepti järgi aga kook ei tule sugugi välja, ta helistab mulle ja kontrollib retsepti üle. Kõik on õige. Ta proovib veel ja siis veel ühe korra – no ei tule välja. Siis helistab teine sõber, ka temal ei tule kook välja, ka tema on mitu korda proovinud. Seejärel on nõutu kolmas ja neljaski külas käinud tuttav. Samal ajal on nad jaganud retsepti veel mitme oma tuttavaga ja ka neil ei tule midagi välja.

Kui ühel retsept ei õnnestu, siis on võimalik, et tegemist kobakäpaga või lihtsalt lohaka inimesega. Kui asi ebaõnnestub kümnel inimesel, võib päris kindlalt oletada, et probleem on retseptis. Tuleb välja, et ma jätsin retseptis mainimata mee ja kakaovõi aga võib olla ka jahu ja suhkru. Kook ei saagi selle algse retsepti alusel välja tulla, sest ma ei tahtnud öelda, mida ma sinna kõike panin.

Sama on teaduses – erakordsed väited nõuavad erakordseid tõendeid. Kui teadlane on väitnud, et vot just selle tema loodud seguga terveneb haige hiir või inimene silmapilkselt või nädalaga, siis ilmselgelt soovivad segu ka teised teadlased uurida. Ja kordub sarnane stsenaarium: ühel grupil ei anna segu loodetud tulemusi, teisel ega kolmandalgi mitte. Ja nii proovitakse segu mitut moodi, kuid imetulemust ei saavutata. Kõiki teaduslikke väljakäidud väiteid peab saama kontrollida – uuringutulemused peavad olema uuesti teiste poolt korratavad.  

Sageli ei tunnista sedasi ekslikku retsepti ehk erakordset väidet esitanud teadlane oma vigu – sest sageli on ta oma segu juba reklaaminud ja müünud või on teda esialgsete tulemuste eest avalikult tunnustatud. Selline avalik vabandus või vea tunnistamine võrdub paljude jaoks enda lolliks tembeldamisega. Kuigi teaduses on see kõige tavalisem väidete ja teooriate tõendamise protsess – eksitakse lakkamatult, otsitakse ja parandatakse vigu. Eriti praegusel innovatiivsel ajal, kus uut infot tänu tehnika arengule tuleb väga palju.

Mida selline teadlane teeb, kui ta ei tunnista oma viga? Teda kritiseerib teravalt teadusringkond, tema tulemused materdatakse maha, osundatakse tema ekslikutele sammudele ja oodatakse parandusi. Aga sageli juhtub hoopis see, et vihane või ka solvunud või hoopis ärisoone leidnud teadlane pöördub rahva poole ja kirjutab laiatarbe raamatu „saladustest, mida teie eest on varjatud“ ... „imerohust/vitamiinist/mineraalist/dieedist, mis lahendab kõik probleemid“ ... „suurimast vandenõust teie vastu, millest mina teid teavitan“ jms. Raamatus tuuakse ära, kuidas teised teadlased teda kiusavad, kuidas tema segu tuhandeid elusid päästab. Igale sellisele autorile tekib oma austajaskond.  Sarnaselt jalgpalluhuligaanidega, on erinevate kildkondade esindajad valmis üksteist kividega surnuks loopima. Kraadiga inimene on õnnelik? Rahul? Vaevalt küll. 

Ja sellist illusiooni toidab ja nuumab ajakirjandus. Eesti igapäevastes tavaväljaannetes kirjutavad ajakirjanikud on kas teaduslike meetodite osas harimata või sõltuvad niivõrd reklaamirahast, et ka tõsisema artikli mõju muutub nulliks. 

Kui ma vaimustuksin mingist asjast - näiteks toortoidust - siis on muidugi hästi tore, kui ilmub PhD või dr. tiitliga inimese raamat, mis  toortoiduga pakub "lahendust kõigile probleemidele ja teavet, mida arstid sulle ei räägi". Aga kui ma siia punkti seisma jään, mida teha siis paleo, keto, karnivooride PhD ja dr. raamatutega ja kinnitustega  a la "taimetoit on suures jaos mõttetu ja tervist kahjustav". Kuidagi tuleb mitte meeldiv info ümber lükata. 

Nii ma siin hommikuti ajalehe abil pliidile tuld alla teen – Postimeest leht haaval rebides satun kogu lehe suurusele reklaamile: „Lilleküla seltsi poolt tasutud raamatureklaam“ pakub lugeda „suurima ja edukaima pseudoteadusliku pettuse“ kohta ehk Dr. Don J. Easterbrook selgitusi, et toimub kliima jahenemine ja kliimamuutuste tegelik põhjustaja on päike.

Allpool on kirjas veel: „Vaata raamatust joonis 163, lk 155. Hetkel toimub üleminek soojalt faasilt jahedale. Oleme just sisenemas päikese suurde miinimumi, mis ennustab järgmiseks mitmekümneks aastaks jahenemistrendi!“ Tõesti? Jälle? 

7 miljardit inimest, kes pole just loodusega tasakaalukalt ümber käinud – ei mõjutagi midagi. Aga kes teab, kuidas selline mõte tekib.

Nagu varasemalt kirjutasin, et tubakatööstuse ja fossiilkütuste tootjatel on õnnestunud oma lobitööga tekitada mulje, et suitsetamise kahjulikkus/kliimamuutuste inimtekkelisus on kuidagi kaheldav:  Sellest ajast peale, kui ühe tubakafirma juht saatis 1969. aastal välja oma kurikuulsa sisememo selle kohta, et „kahtlus on meie toode, sest see aitab meil kõige paremini võistelda üldsusele pähe raiutud faktikogumiga”, on olnud selge, mida tuleb teha: leia eksperdid, maksa nad kinni, veena nende kaudu meediat selles, et lool on kaks poolt, promo enda poolt suhtekorralduse ja lobitööga ning kasuta seeläbi tekkinud avalikkuse segadust ükskõik milliste teadustulemuste kahtluse alla seadmiseks. Nagu Oreskes ja Conway näitavad, kasutati seda strateegiat edukalt hilisemates „teaduslikes” debattides Reagani strateegilise kaitse algatuse, tuumatalve, happevihmade, osooniaugu ja Maa kliima soojenemise teemal. Selleks ajaks, kui kliimamuutustest oli 2000. aastate alguseks saanud poliitiline asi, oli suurfirmade rahastuse toel toimuv teaduse eitamine juba hästi õlitatud masinavärk: palgatud eksperdid tegid libateadust, mille põhjal koostati jututeemasid ja meeme, äraostetud üleskihutajad korrutasid neid teles ja levitasid suhtlusvõrgustikes ning vajaduse korral taoti need kinni-makstud reklaamikampaaniate kaudu avalikkusele pähe.

Teadlaste ringis vaidlust kliimamuutuste inimtekkelisuse üle ei ole. On üksikuid teadlasi, kes on pöördunud oma raamatuga rahva poole – et saada tunnustust sealtpoolt.

Don Easterbrook (87), Lääne-Washingtoni ülikooli emeriitprofessor, on propageerinud oma veendumust, et päikese ja ookeanide looduslikud tsüklid põhjustavad järgmise paarikümne aasta jooksul globaalset jahenemist ning see tasakaalustab CO2-st põhjustatud soojenemise. 2001. aastal teatas ta, et globaalne jahtumine on algamas ja kestab järgmised 25 aastat. Easterbrook soovib veenda globaalset soojenemist ignoreerima hoolimata asjaolust, et enamik tema eakaaslasi, kliimateadlasi, sõjaväe- ja luureeksperte, tervishoiuametnikke ja kindlustusfirmasid ootavad praeguste ja eeldatavate inimtegevusest tingitud kliimahäirete tõttu suuri ühiskondlikke häireid.

Eksitakse pidevalt. Teadus ei saa tõestada, et idee on tõene, vaid ainult seda, et see on vale. Vigade parandamine on see, kuidas teadus liigub edasi. Kuid Easterbrook lihtsalt ei eksi, ta kasutab andmeid lõdva käega. 2007. aasta konverentsil Easterbrook mitte ainult ei muutnud meelevaldselt graafikuid, et muuta neis sisalduvat teavet, vaid tegi seda ka selleks, et minimeerida tõendeid hiljutise globaalse soojenemise kohta. Ja see on juba akadeemiline rikkumine. 28.12.2010 märgistas ta valesti eelneva 10 000 aasta temperatuuride graafiku väitega, et enamik neist aastatest olid praegusest soojemad. Teda teavitati tema veast, kuid ta keeldus oma andmeid parandamast. Hea teadlane parandab ja õpib vigadest, kuid Easterbrookile on vigade parandus võõras.

Kliimamuutus on tõeline. Sellel väidavad osad vastu: "Jah, muidugi, kliimamuutus on tõeline. Kliima muutub ja on alati muutunud!"

Kui heita pilk mõnele inimtekkelise kliimamuutuse alternatiivile, siis need on umbes sellised: kliimamuutused ei toimu inimeste toodetud CO2 kõrgema taseme tõttu. Ei, see juhtub Päikese või lihtsalt looduslike muutuste tõttu. Maa soojeneb ja Maa jahtub. See on veidi soojenenud, kuid varsti jahtub uuesti, nagu alati. Pole suurt probleemi ja me ei saa selle vastu midagi teha. See kõik on looduse tegu.

Lihtsuse mõttes on allpool toodud mõned populaarsemad kliimamuutuste „ekspertide“ minevikuennustused ja kuivõrd need täitusid. Paljud neist on aastate jooksul julgeid ennustusi teinud.

Mõiste "ekspert" on küll iseenesest vastuoluline, kuid allpool on kõige "usaldusväärsemad" allikad, mitte mõne kuulsuse või poliitiku arvamus.  Selgub, et nende hulgas on palju doktorikraadiga inimesi, kes soovivad kliimamuutusi ümber lükata. Kahjuks on paljudel, kui mitte enamikul neist inimestest kogemused parimal juhul vaid kaudselt kliimateadusega seotud ja sageli üldse mitte seotud.

"Päike põhjustab kliimamuutusi ja järgmisel kümnendil on 2 kraadi võrra külmem." B.A. geoloogias, naftakompanii tegevjuht, vähiuurija, (esitleb ennast kliimateadlasena) - David Archibald  - 2006

"Võib juhtuda, et inimtegevus tõepoolest muudab kliimat, vähemalt osaliselt, kuid üha rohkem on teadust, mis väidab, et päikesel võib olla suurem roll. Kui see seda teeb, siis globaalne soojenemine tõenäoliselt peatub, nagu see näib olevat seda teinud alates 1998. aastast, ja kui praegune päikeseplekkide tsükkel ei muutu, võib tekkida jahtumine, võib-olla kiire ja tugev jahtumine. Järgmised viis aastat näitavad meile palju. Sellistes tingimustes peaksime ootama ja jälgima." Professor Geoffrey Kearsley, geograaf - 2008

"Paljud eelretsenseeritud teadusartiklid uurivad praegu reaalset võimalust, et Päike võib mängida peamist rolli kliimamuutustes." Meteoroloog Dave Dahl- 2008

Ilmast ja kliimast: Ilm tähendab atmosfääri hetkeseisundit ja kliima ehk ilmastu ilmade muutumise kulgu pikemas plaanis. Ilma põhjustavad päikeseenergia mõjul ja aluspinna koostoimel atmosfääris kulgevad füüsikalised protsessid. Kui atmosfääris midagi tõsisemalt muutub, siis muutub ilm ja tasapisi ka kliima.

"Ma kahtlustan, et peamine tegur on Päikese erineva kiirguse mõju." Pensionil USAF-i meteoroloog William “Bill” Lyons - 2009

"IPCC [valitsustevaheline kliimamuutuste paneel] alahindab jätkuvalt ülekaalukaid tõendeid selle kohta, et kümnendi- ja sajandipikkuses skaalas on Päike ja sellega seotud atmosfääri pilveefektid vastutavad suure osa mineviku kliimamuutustest. Seetõttu on väga tõenäoline, et Päike on ka 20. sajandi soojenemise peamine põhjus, kusjuures inimtekkelised kasvuhoonegaasid annavad vaid väikese panuse. Fred Singer - 2009 Report of the Nongovernmental International Panel on Climate Change (NIPCC) avaldatud Heartland Institute poolt.

"Päike võis kaasa aidata kuni 66% täheldatud 20. sajandi soojenemisest ja võib-olla rohkemgi," mis viitab sellele, et ülemaailmne jahtumine võib olla ees ootamas." Solar Forcing of Climate, Willie Soon & Sebastian Luning

Nii et...kas need väited on tõesed? Kas Päike on praegu ilmne soojenemise tõukejõud?

Mida  NASA ütleb? "Ei. Päike võib mõjutada Maa kliimat, kuid see ei ole vastutav soojenemistrendi eest, mida oleme viimastel aastakümnetel näinud."  

Selgub, et NASA on viimase 40 aasta jooksul mõõtnud Päikese väljundit, nii et saame võrrelda selle uuringu andmeid sama perioodi jooksul tehtud vastavate temperatuurimõõtmistega. Eespool tsiteeritud härrasmeestel oli juurdepääs kõigile neile andmetele juba siis, kui nad oma julgeid ennustusi tegid.

Mida räägivad need andmed meile Päikese aktiivsuse kohta viimase neljakümne aasta jooksul?

Päikesepaiste hulk on jäänud suhteliselt samaks, samas kui temperatuurid on pidevalt tõusnud. Loomulikult mängib Päike meie kliimas olulist rolli. See on alati nii olnud. Sellegipoolest ei seleta Päikese hiljutine aktiivsus praegust soojenemistrendi. Vastupidi.

Kuidas on soojarekorditega?

Läheb edasi...