M. Stolbovi V peatükk raamatust Kuidas ma endale uued hambad kasvatasin

V peatükk kannab pealkirja: "Õpime kuulama oma hinge" ja on läheneva sääsehooaja alguse puhuks hea lugeda:). Kui vaid oleks aega kuulata, mida hingel öelda on...

Taigas olemise algusaegadel häirisid mind kohutavalt sääsed. Pisike putukas mitte ainult ei hammustanud. Ta ronis ninna, silma, kõrva, igale poole. Oma öise magamiskoha tõmbasin üle marliga. Hommikuks oli marli peaaegu läbipaistmatu – kõikjal istusid sääsed. Kuid ometi, mõne aja pärast märkasin, et neid jäi palju vähemaks. Alguses mõtlesin, et hooaeg on möödas ja sääsk lihtsalt sureb välja. Kuid järgmisel aastal pea samal ajal,  kohtusin sääskedega hoopis teisel moel. 

Kui mina, olles muutunud rahumeelseks (ja kahe uue hambaga), otsustasin taigast välja tulla, siis umbes 70km kaugusel minu hütist paiknes kaevandus. Tõsised mehed töötasid siin ilma viina ja naisteta 9-10 kuud. Nad kaevandasid kulda. Ma elasin nende juures nädala. See on omaette lugu, kuid praegu käib jutt teisest asjast. Nemad, nii nagu kunagi minagi põgenesid sääskede eest marli alla (täpsemalt, päeval nad määrisid nägu ja käsi tõrvaga ja ööseks tõmbasid marli ette). Ühel hommikul varakult ärgates leidsin, et minu marlil on sääski märgatavalt vähem, kui ükskõik kelle teise omal. Ma jäin mõttesse selle üle, mis siis võiks olla selle põhjuseks.  Ainus vastus, mis mulle pähe tuli – see oli hingeseisund. Ma olin rahulik ja kui nii võib öelda, siis olin „armastust täis“ kogu maailma vastu. Kõik kaevurid siin olid vähemalt kergelt pinges. Nende brigadir rääkis mulle kord, et hoolimata kollektiivi suurepärasest läbisaamisest, tekib aeg-ajalt hetk, kui mõni töötajatest hommikul enam voodist ei tõuse.   Lamab. Vaikib. Tööle ei lähe. Ülejäänud teavad, et sellises olukorras on küsimusi parem mitte esitada.  Ei tasu sõbramehelikult õlale patsutada „no mis juhtus“. Sellises seisundis inimene võib parimal juhul anda teile vastu vahtimist ja halvimal juhul – haarata kirve. Kriis. Suletud kollektiivide probleem … Üritan jõuda selleni, et kaevurite seisund oli kõik muud kui rahumeelne. 

Hiljem viisin läbi eksperimendi: istusin lõdvestunud seisundis maha metsa, kus oli palju   sääski. Putukad minule ei reageerinud. Viisin ennast teadlikult viha seisundisse. Koheselt ilmnesid mõned isendid, kes olid minu verest huvitatud. See näitas mulle veelkord, kui oluline on välja uurida oma emotsioonid, oma mõtted. Kuulata oma hinge. 

Inimkeha rakud surevad pidevalt. Mõne aasta jooksul – kõik keha rakud uuenevad st mingi aja pärast meid kaitsev keha on hoopis teine! Kas pole imeline? Meie keha – ei ole enam meie keha… Hoopiski mitte see, millega me sündisime ja mitte enam see, millega me õppisime lugema ja mitte see, millega esimest korda suudlesime … Kõike seda tegi meie teine keha. Too on juba surnud. Meiega on jäävalt ainult meie hing.   See räägib mingil moel sellest, et hing on „olulisem“, „kogenum“, „arukam“ ja just tema ütleb meile ette õiged vastused. Hinge probleem on selles, et ette ütleb ta sosinaga ja alateadvuse kaudu, või kui soovite teisiti väljenduda, siis intuitsiooni kaudu. Meie oleme aga niivõrd kinni loogikas, selles, mida näeme, kuuleme ja saame katsuda, et see õrn hääl meie oma sügavast sisimast tundub meile sonimisena. Toimub aga nimelt järgmine: meie hingel on olemas meile vajalik informatsioon, läbi intuitsiooni antakse see edasi alateadvusse, alateadvus läbi oma nõrkade jõudude püüab ulatuda teadvusesse, teadvus filtreerib terad välja läbi loogika peenekoelise võrgu ja mõnedest allesjäänud terakestest vormuvad käsud keha jaoks. Kogu meie elu juhib loogika. See väike türann, kes on haaranud enda kätte võimu, on rangelt tsenseerimas ja annab ainuisikuliselt käske.

Vaadake lapsi. Nad ei ole veel õppinud loogiliselt mõtlema, ei ole veel kasvatanud endas   harjumust kontrollida iga sõna vastavust oma maailmapildis.  Proovige mõne tuttava lapsega mängida äraarvamise mängu: peitke peopessa komm ja paluge tal ära arvata, millises peos see asub? Uskuge, nad arvavad õigesti suhtega ca 6:4, kui mitte rohkem.   Ta ei püüa vaadata, milline rusikas on suurem, ei püüa peas seada mõttekette a la „nii kaks korda on olnud selles käes, järelikult on nüüd teises“, ta lihtsalt võtab ja arvab. Ta kuulab hinge. Tema aju sel hetkel vaikib. See tähendab, selleks, et kuulda hinge, tuleb õpetada mõistus vaikima.  Minu ligi aastase taigas elamise ajal ei olnud mul rääkida mitte kellegagi. Mind see eriti ei häirinud, kuna ma ka varasemalt olin eelistanud vaikida.

    Peale paari kuud sellist vaikimist hakkas mulle peale tulema teatud arusaamatu tardumus. Sageli peale hommikusi tegevusi istusin mahalangenud männil ja võisin nii istuda tundide kaupa pilk ühele punktile suunatud.   Mingi aja pärast märkasin, et sellistel hetkedel ei olnud minu peas mitte ainult sõnu, vaid ei   moodustunud ka mõtteid ega kujutisi. Just siis kuulsin ma esmakordselt, kuidas lööb minu süda, nagisevad lihased, koriseb kõht, isegi kuidas voolab veri minu soontes. Kuid peamine, ma õppisin „kuulama“ oma isiklikke soove, õppisin selles vaikuses esitama küsimusi ja saama neile vastuseid.  Kusjuures seda minu „kuulmist“ ei seganud ei puude krigin, lehtede sahin ega lindude laul.  Paistab, et enda kuulamist ei takista mitte välised hääled, vaid lakkamatu sisemine lobisemine. Olen kindel, et oskus kuulata enda intuitsiooni, oli üheks faktoriks, mis aitas mul imesse uskuma jääda.

  Alguses proovime järgnevat: sättige ennast rahulikus keskkonnas mugavalt istuma (või lamama). Kui olete metsas, siis ümbritsev on nagunii suurepärane, kuid miski ütleb mulle, et olete minu nõuannetele sülitanud ja istute ikka veel kodus. Sel juhul lülitage vähemalt teler välja. Ja ärge enam sisse lülitage. Mitte kunagi.   See on üks meie intuitsiooni suuremaid summutajaid. See sunnib meie mõistust lakkamatult lobisema, keerutama peas lauseid reklaamidest, kartma uudiseid, elama kaasa seriaali kangelastele, eemaldades meid iseendast ja võõrutab meid OMA elu elamisest …

  Kas olete end sisse seadnud?! Lugege, mida on tarvis edasi teha, korrake enda ette kõiki tegevusi, püüdes need meelde jätta, siis pange raamat kõrvale ja tehke! Vastasel juhul hakkate käituma nii: teete natuke, peate jälle silmad lahti tegema, sest on meelest läinud, mis edasi tuleb … 

Add caption

  Niisiis: sulgege silmad ja kujutlege enda ees valget-valget ekraani. See võib olla klassitahvel, ploki leht või mis iganes. Tõstke silmad üles (suletud laugude taga), märgake, et ekraan tõuseb kõrgele-kõrgele, isegi äärt ei ole näha. Seejärel laske pilk alla ja nähke, et ka allpool varjutab ekraan kogu horisondi. Vaadake nüüd keskele. Kas märkasite?  Ekraan ei ole enam valge. Sellel tekivad mingid laialivalgunud kujutised, siluetid, pildikesed. Võtke kriit (või pintsel ja valge värv või  pihusti või mingi super puhasti) ja kustutage (värvige üle, puhastage) kõik need pildikesed, mis on ilmunud. Koheselt ilmnevad järgmised. Ka need kustutage kiiresti. 

Umbes 3-4 minuti pärast peale sellist sõda, hakkab mõistus hullunult välja viskama igasugu jampsi, mis on sinna kogunenud. Pildid muutuvad erksamaks, huvitavamaks, palju suuremaks ja sarnanevad multifilmidega. Kui huvitavaks ja köitvaks need ka ei muutuks, kui väga te ka ei tahaks näha, mis seal multikas „edasi saab“, kustutage ilma igasuguse kahjutundeta nad kõik! Kustutage ja kustutage! Teie ülesanne – et ekraan oleks valge. Mis veel huvitavam, koos piltide puhastamisega, puhastate ühtlasi oma sisemist dialoogi. Kui pilte pole enam peaaegu jäänud, algab sõja teine etapp:  teil tuleb järsku meelde, et teil on vaja kohe helistada Sergeile või Glafirale või külastavad teid järsku geniaalsed mõtted, muusad dikteerivad luuletusi, mida oleks vaja koheselt üles kirjutada! KUSTUTAGE SEE KÕIK!!! Teie praegune ülesanne – ekraan peab olema valge. Kui te õpite kinni püüdma selle „valge ekraani“ seisundi, siis arvestage, et pildid ja luuletused tulevad veel mitmel korral. Nii et, lapp pihku ja kustutage. Nagu oleks kõik! Ekraani keskkoht on puhas. Kuid siis märkate, et kujundid on hakanud välja ronima nurkadest ja äärtest. Hävitage. Kõik. 

  On rohkem kui kindel, et selleks ajaks olete juba uinunud. Teie aju, ehmudes sellisest vaikuse seisundist, allutas teid unele. Õigus?! Pole midagi hirmsat, korrake seda ülesannet iga päev ja ühel päeval jääb ekraan valgeks. 

Kuid tegelikult, ma veidi liialdan. Absoluutselt valge ekraan ei ole praegu veel vajalik. Umbes nädal peale selliste harjutuste tegemist, just sel hetkel, mil seate end mugavalt sisse, esitage kuuldavalt teid huvitav küsimus. Näiteks: „Kuhu ma kaotasin oma kolme topaasiga sõrmuse?“ või „kuskohast osta odav summuti Moskvitšile?“. Keskenduge sellele küsimusele. Ja siis hakake ekraani puhastama. Mingil hetkel saate äkki aru, teadvustate, arvate ära, et teate vastust oma küsimusele. Olulisem sel hetkel on midagi muud: teie alateadvus sai aru, et  olete valmis teda kuulama. Taotlus on hingele saadetud ja edaspidi on vastuste saamina järjest lihtsam. Ajapikku õpite praktiliselt hetkega joonistama valge ekraani – olete siis metroos, liftis või ülemuse ees vaibal. Aga pärast saate aru, et vihjed on igal pool laiali. Te õpite kuulama maailma. Kuidas? Aga väga lihtsalt.  

TOORTOIDUMESS 2014

http://www.toortoidufestival.ee/toortoidumess-2014

01. aprilli puhuks intervjuu Pete Vincentiga

Pete Vincent on Raw Humour rajaja ja paistab silma tugeva naljasoonega ses osas, mis puudutab liigselt ranget toortoitumist või üldse liigset iseenese sundimist. Kusjuures tegemist on mehega, kes on ise 15 aastat toortoitu söönud.
Youtubes on mitmed tema toortoitumise paraoodiavideod:

Pete vedas ka üsna lahedat kodulehte, kuid ma ei leia seda enam. 

Kuid ta on andnud välja raamatu ja andnud ühe väikese intervjuu, millega võiks täna end lohutada:)

1. Kaua aega oled sa toortoituja (küsitud aastal 2010)?
Saab nüüd 13 aastat.

2. Kuidas sa avastasid toortoidu?
Minu tädi Sue andis mulle lugeda koopia  Nature’s First law (mis on eesti keeles ilmunud Aterov „Toortoitumine“) kohe peale seda, kui ma lahkusin sõjaväest! Siit algas reis! KÜPSETATUD TOIT ON MÜRK (ja seda on ka toorena belladonna ja tsuuga, kuid seda raamatus ei märgitud!!) 

3. Mis olid esimesed märgid?
Suurenenud energia ja heaolu tunne!

4. Kas oli tagasilööke? Kui jah, siis kuidas sa nendega toime tulid?
Olin sel ajal tuletõrjuja – ümbritsetuna lihasööjate vihastest pilkudest. Veidi hiljem oli kõigile probleemiks minu kaalulangus. Ma tulin sellega toime kasutades oma tugevat huumorisoont!   

5. Kuidas reageerisid sinu pere ja sõbrad?
Enamik inimesi arvas, et ma olen läinud täiesti ogaraks – kõik peale minu hullu tädi Sue, kes jätkuvalt arvas, et ma olen täiesti normaalne! 

6. Kuidas tulla toime selliste reageeringutega? Mingeid soovitusi?
Võtab aega, et õppida reageeringutega toime tulema ja võtab aega, et õppida selgeks täiesti uued sotsiaalsed oskused. Parim nõuanne on mitte projekteerida oma asju teistele ja olla särav näidis sellest, mida sa teed, kui õpid iseennast tundma See mõjutab tervist enam, kui toortoit. 

7. Millist nõu annad inimestele, kes on huvitatud toortoidust? Kuidas alustada?
Alusta aeglaselt ja järk-järgult. Aeglaselt too sisse järjest rohkem häid asju ja halvad asjad kaovad ise ilma, et isud vallutaksid meele.  Keskendu enda emotsionaalsele heaolule ja ÄRA keskendu toortoidule või sellele, et süüa ideaalset dieeti. Tee praegu kõik, mida saad oma tervise jaoks ja anna endale põhjust olla terve!

8. Mis on sinu nr 1 toortoidu nipp?
Ära kunagi karda süüa küpsetatud toitu, kui keha tõesti soovib seda. Inimesed jäävad ikka haigeks ka toortoidul olles. Mitte kõik toortoit ei ole tervislik ja mitte kõik küpsetatud toit ei ole sulle halb. 

9. Mis on sinu lemmik toortoit ja miks?
Kõrvenõges … sellepärast, et see on tasuta ja ei maksa 30 GBP pakk!

10. Kui sa võiksid olla ükskõik milline toortoit, siis mis see oleks?
Banaan …miks…tegele oma asjadega!

11. Kuidas sa näed toortoidu liikumist 5 aasta pärast?
5 aasta jooksul on RAW HUMOUR eesmärk võtta Toortoidu liikumine üle ja vabaneda täielikult toortoidu ekstremistidest.

 

Oma raamatus kirjutab Pete sissejuhatuses:

Paljud inimesed peavad tervist loomulikuks asjaks, seni kuni nad ühel päeval jäävad haigeks. Paljud inimesed püüavad sind veenda, et muutes ühte asja, võid sa oma tervise tagasi saada. Meie tervis on üks suur summa summarum kõigest, mida me igapäevaselt oma elus teeme või tegemata jätame.  Enamik haigusi lihtsalt ei juhtu ühe päevaga. Nad kogunevad ja kasvavad ja lõpuks on neil luba sinust kinni haarata. On palju tervist mõjutavaid faktoreid, mille üle meil on kontroll ja on palju neid faktoreid, mille üle meil kontrolli ei ole. See, mida toortoidu maailm praegu ei vaja on järjekordne toortoiduraamat, mis kordab üldlevinud dogmat, et sulle on väga lihtsalt garanteeritud tervis, kui sa pead kinni 100% toortoidust, mida ei ole kuumutatud üle 43C ning seega on säilunud ensüümid ja vitamiinid. Need on väga head raamatud, mis propageerivad toortoitu ja toortoidu dieeti ja inspireerivad inimesi, kes tahavad olla täielikult toored kogu aja, kuid nad ei kipu selgitama asjaolusid, miks mõned inimesed, kes söövad ainult küpsetatud toitu, tarbivad alkoholi ja suitsetavad elavad pika ja õnneliku elu ega ka seda, miks mõned toortoitujad ikkagi haigestuvad ja vähki surevad.

Ma ei ütleks, et toortoit on imevastus, mis töötab kõigi jaoks. Kuigi ma võiksin minna nii kaugele ja öelda, et süües „õiget“ toortoitu on sellel suur potentsiaal olla kvaliteetseks kütuseks sinu kehale ning parandada selle funktsioneerimist, olles sellega suureks elujõu faktoriks igaühe tervises. Kui toortoitumine sinu jaoks toimib, siis on see hämmastav! Sa võid olla tõeliselt üles kruvitud kõigist neist võimalustest, mida toortoit pakub, eriti siis, kui oled märganud oma tervise paranemist läbi toortoitumise või olles lugenud mõnd toortoiduraamatut või olles osa võtnud mõnest kursusest. Kõik tundub nii õige, lihtne ja suurepärane.  Kuid siis lähed koju ja satud tagasi tegelikku maailma ja sa püüad seda kõike ise edasi teha, enda jaoks toimina panna seda, millest sa veel aru tegelikult ei saa ja seda kõigi nende keskel, kes peavad sind hullumeelseks. Seejärel toimub nagu lauasoola haavale raputamine – sinu tervis läheb hullemaks kui kunagi varem ja sa ei koge mingit õndsust ja vibreerivat tervist nagu lubatakse. Järsku on toortoit hoopis järjekordne stressifaktor niigi stressirohkes maailmas. „Toortoitumine“ lubab väga palju, kui ta sinu  juurde tuleb ja mõnede kogemused on imelised ja suurepärased. Kuid mõnede jaoks on kõik masendav ja mittetoimiv. Sa võid olla mitteteadlik asjaolust, et alati ON PÕHJUS, miks kellelegi mingi asi toimib  või ei toimi. Ja mitte alati ei ole selleks põhjus, mis meile öeldakse, et on või mida me mõtleme, et on. Mõnikord on põhjused palju sügavamal tasandil, kui me seda üldse suudame ette kujutada. Mida mina loodan on see, et minu raamat aitab sul hoida avatud meelt kõige osas.

Toortoitumine võib muutuda olukorraks, kus keskendutakse ainult toidule. Tuleks astuda samm tagasi ja vaadata pilti suures plaanis. 

Paljud on pöördunud toortoidu poole, et leida enam energiat ja kaotada liigset kaalu. Mina pole erand. Ka mina tundsin end jõuetu ja viletsana. Arstid kinnitasid mulle, et minuga on kõik ok ja kirjutasid välja üha uusi valuvaigisteid ja antibiootikume, jõudmata kunagi mingi tegeliku põhjuseni. Hakkasin otsima vastuseid alternatiiv poole pealt. Muutusin kirglikuks terviseuurijaks. Töötasin 5 aastat Fresh Network direktorina. Sel ajal ma kohtusin tuhandete inimestega, kes olid jõudnud toortoiduni erinevatel põhjustel ja kelle tulemused olid väga erinevad. Tundsin ka esimest korda teatud probleeme toortoitumises. Rääkisin paljude minu teada 100% toortoitlastega ja vaatepilt ajas hirmu nahka. Leidsin palju ülbust inimestes, kes arvasid, et nad on teistest paremad ainuüksi seetõttu, et söövad rohkem toorest. Peale teatud aega sain aru, et enamik inimesi tegelikult ei ole 100% toored ja on kinni jäänud, probleemides püüdega olla täielikult toortoidul.

Ma kohtusin ka inimestega, kelle jaoks toortoit oli õnnistuseks – Pat Reeves on üks neist. Kuid kohtusin inimestega, kes hirmust lükkasid tagasi kõik, mis polnud toores, kuid põdesid vähki. Nad viibisid kõige kuulsamates ravilates, kus pakuti toortoitu. Ja ei tervenenud.

Kuid ärgem laskem silmist fakti, et on inimesi, kelle meditsiin on maha kandnud ja nad on tervenenud toortoitumist kasutades. Seega siin peab midagi olema. 

Kõige parem oleks alustada toortoidust lugemisega  enne, kui haigestute. 

Minu filosoofia on, et kui teete kõik need asjad veidigi lõbusamaks ja hoia nii kinni sellest 100% toore ideest, siis on kehal võimalus loomulikul viisil kalduda värskema-toorema toidu poole ja ta naudib aeglast üleminekut selle pingelise surve asemel, mida praegu kasutatakse.

Kõige iroonilisem tänases toortoidumaailams on see, et inimesed püüavad näida õnnelikuna oma 100% toortoidul sel ajal, kui nad näevad teisi rahulikult söömas oma lemmik küpsetatud toite. Kusjuures püüdes iga hinna eest 100% tooreks jääda, söövad nad oma toortoitu teeseldes, et see maitseb neile üliväga.
On muidugi suur erinevus, kui sa oled täielikul toortoidul ülimalt rahul, kuid see võtab palju aega. Ole kindlasti ISEENDA vastu aus ja ära püüa teistele muljet avaldada.

Vähene emotsionaalne rahulolu ja huumorisoone puudumine on üks peamistest põhjusest, miks inimesed ei koge täiuslikku tervist nö täiuslikul dieedil. Ka minul võttis päris kaua aega enne, kui ma suutsin keskenduda olulisele, tasakaalustada toortoit oma eluga.

Mõningaid toortoitumise aspekte, mis inimese toortoitumise juurest ära peletavad:

1. 100% toortoitumise ekstremistlikumad ja fanaatilisemad hääled on kõige valjemad

2. Laua ümber ühendatud käed, et õnnistada toortoitu

3. Sõnade armastus, rahu ja vibratsioon liigtarvitamine

4. Õnnstatud inimeste liiga pärani silmad ja tõusnud kulumukaared

5. Lehvivate värviliste rüüde kandmine

6. Puuvilja nimede kasutamine oma nimena, mis paneb sind kohmetusse olukorda

Arvesta - ülaltoodud ei ole toortoitumise puhul kohustuslikud aspektid. Ole sina see, kes sa tahad olla ja ära püüa olla keegi teine, et sobituda. Vaata veidi sügavamale ja sa leiad terve maailma armsaid ja toredaid inimesi ning hämmastavat infot tervise kohta. 

Ka mina olen tundnud masendust, kui toortoit mingil ajal ei toimi. Toortoit suudab kindlasti teha imesid, kuid see on vaid üks väike osa suurest imelisest puzzlest.

"Toortoit on kütus eluks, mitte aga elu ise!" - Pete Vincent

29. märtsi toortoidu koolitus Tartus

Toortoidu koolitus Tartus

http://www.hingepeegel.ee/toitumine/toortoidule-uleminekuks-valmis/

• 29. märtsil 2014 leiab aset Tartu kesklinnas kell 12:00, aega kulub ca 3 h
• koolituse viib läbi Sille Poola
• mekime Sille kätetööd
• võimalik soetada endale raamat  “Toortoidu A ja O” koos autogrammiga
• kohtade arv piiratud
• koolituse maksumus 23 € inimene
• täpsed juhised saadame registreerunutele meilile
• registreerimine meilile:  koolitus@hingepeegel.ee

Veepäev Tallinnas 20. märtsil

Kuidas me poes käime ja kuidas kasulikku kahjulikuks teeme?

Üles leidsinJ. Ligi 7 aastat tagasi, kui ma ökoinimese elustiilile lähenesin ja sellest kinni haarasin, juhtus silma lõik ühest raamatust. Täpselt sel ajal, kui ökokaup tundus parim kõigist. Ja tavapoest polnudki nagu midagi osta. See lõik aitas mul tulla jalgadega Maa peale tagasi (vähemalt mingiks ajaks:). 

Mingil hetkel mõnda aega tagasi tundsin taas, et see lõik vajab meeldetuletamist ja värskendamist. Ometi ei olnud seda kerge leida, sest online raamatu otsing seda välja ei andnud (kuna pool raamatut on sealt puudu) ja sisukorra järgi seda ei leia. Kuu aega tuli aeg ajalt mõte selle juurde tagasi ja siis ühel päeval võtsin raamatu kätte, tegin suvalisest kohast lahti ja seal ta oli … Järelikult oli õige aeg käes.  

Kuidas sa poes käid ja mida seal mõtled omab tähendust sellele, millise kvaliteediga toidu koju tood. Valides mahebanaani ja vaadates PÕLGUSEGA Hispaania maasikatele võib see sinu banaani kvaliteeti tublist alandada. Ka maheporgandi korvi sättimine ja „välismaise“ peale nina kirtsutamine võib halva tasakaalu sinu kaubas tõsta. Mitte, et sa peaksid nüüd maheporgandist loobuma ja valima kanakintsu või mitteisuäratava vilja – loobuda tuleb põlgusest ja vihast. Ja seda kõigi nende toitude osas, mida sina ei soovi süüa, kuid mida söövad teised. Ükskõik, mis see ka ei oleks. Sest sinus on kõik, mis on. Hoolimata sellest, kas sa selle füüsiliselt suhu paned või mitte, sinu suhtumine on vaimses plaanis alla neelatud. Kui sa soovid puuviljast ja värskest omale tervist, siis käi poes ja turul  hinnangutevabalt. Sa võid olla rõõmus ja kurb, sinu rakud võivad sinus olla kas terved või patogeensed. St sina ei muutu - tunne muutub, emotsioon muutub ja siit voolab lakkamatu mõtete paraad, heaks ja halvaks hindamine. Raku olemus on üks, sina muudad oma suhtumise ja  hinnangutega ta kas terveks või patogeenseks.  Toitained on aktiivsed või passiivsed - sinust oleneb, millisel kujul nad sinus on. Kas bioaktiivsed või passiivselt kuhjuvad ja keha saastavad... Sestap võivad inimesed oma haigustest tervena tõusta ühe päeva jooksul või jäädagi otsima süüdlast, kes neid haigeks on teinud või  terveks ei saa tehtud. Tavajuhul jääb süüdi arst või puuduolev ravim.  

Allpool olevast lõigust leiad täpsema selgituse ja ka viite sellele, miks taimetoitlane võib pahaloomulisse haigusse jääda ehk hoolimata toidumuudatustest ei parane olemasolevast haigusest …

Dr. Luule Viilma raamatu (III) Rahulolematuse peatükis on kirjas järgmine lõik:

Minge toidukauplusse ja vaadake ostjate käitumist, nende suhtumist toidusse – jälgige ka ennast kõrvalt. Miimikast, sõnadest, toonist, žestidest, toidu sees sobramisest, ebasobiva põlglikust eemaleviskamisest, käte laiutamisest a la mitte-midagi-ei-ole-osta jne. võib välja lugeda halvustava suhtumise. Tahtmine teistest parem olla toimib ka toidu suhtes. Üks toiduaine on halb, teine jubeda väljanägemisega, kolmas on rasvane, neljas teeb paksuks, viiendat ei talu magu, kuues on solk (kuidas seda üldse müüa tohib?), seitsmes on jumele kahjulik jms. Oo, aga siin on maailma parim suutäis, mida alles hiljuti reklaamiti! Sealt on kõik halvad asjad välja võetud ja head asjad asemele pandud. Selle ma võtan.

Võtate, valmistate sellest toidu – ja saate näiteks allergia. Miks?! Oli ju nii hea asi. See hea asi ütleb: „Vaata ja mõtle, kallis inimene, ja saa aru, et siin poeletil on meie kõigi ühine perekonnanimi Toit. Eesnimi on meil kõigil erinev. Sa ütlesid ühe toiduaine kohta, et ta on halb. Aga tema on üks osa minust. Temast on küll üht-teist eemaldatud – nagu kirurg oleks tema kehast midagi välja lõiganud – aga ta olemus on sama. Ainult tema täiuslikkus on ebatäiuslikuks muudetud. Sa ütlesid, et teine toiduaine teeb paksuks. Ka tema on minu sees ebardlikuks tehtud kujul. Sa ütlesid „solk“, ka tema on minu sees, ainult et veel solgimaks muudetud. Tasakaalustav pool on ära võetud. Sinu protest halva, kurva ja valeliku vastu tekitas sulle praegu allergia.

Teie, targad inimesed, tegelete järjest enam enese ja teiste petmisega. Te võtate lihatüki ja – selle asemel, et ta verisena nii nagu ta on, taldrikule panna ja sööma hakata – panete ta hoopis vette ja veini sisse likku. Siis peksate haamriga, pikite ja paneerite, kuhjate talle garneeringud kukile ja asute intelligentse inimese humaanse näoga oma kõhtu täitma. Mõnusa seltskondliku vestluse tagant ei ole kosta looma surmakisa. Vürtside aroomist ei tule laudalõhn läbi. Olete armastusväärne tänapäeva inimene, kes ütleb solvunult, et kõik teised teevad ka nii, kas mina olen siis halvem kui teised – ja saate solvumisest nohu.“

Selles asi ongi, et kõik teevad nii – ja kui keegi ei tee, siis vaadatakse talle kõõrdi ülevalt alla nagu imeelukale. Iseenesestmõistetavusega söövad raske füüsilise töö tegijad liha. Et tugevam olla. Sama sooviga läheb ka teadusmees lihaleti juurde. Et liha on viha ja et jõuga tegemine tähendab vihaga tegemist, selle peale ei osata mõelda. Ja kui osataksegi, siis tuntakse, et kuna see elu on mind nii vihaseks teinud, siis ei saa liha ostmata jätta. Isu on nii suur. Kui me suudaksime sellest lihahimust järelduse teha ja oma vihasid vabastama hakata, siis avastaksime üllatunult, et liha ei tõmba enam ostma. Lihaisu on imekombel kadunud. Ka dieedi pidamise vajadus kaob justkui iseenesest ning toidu kvaliteet ja kvantiteet saavad automaatselt tasakaalustatud.

Lühemalt öeldes: inimene, kes tunneb, et ilma eluvõitluseta ei saa elada, ei saa elada ka ilma lihata. Inimene, kes väga kardab eluvõitlust, kardab ka liha süüa. Lihatoidud rikuvad ta seedimise ära isegi siis, kui ta ei tea, et keegi hea inimene on tema kosutamise eesmärgil salaja toidu sisse liha peitnud. Teine kord ta enam selle inimese tehtud toitu ei söö. Ta ei tea, et liha tegi talle halba. Ta ütleb, et see inimene teeb halvasti süüa. Sellised inimesed pahandavad teisi oma pipsutamisega ja kui nad vähki surevad, siis on nad taimetoidule tõelise antireklaami tegijad. Tervislikult elavate inimeste vähki haigestumine näitab selgelt, et need inimesed on elanud „tervislikult“ hirmust haiguste ees. Aga iga hirmu taga varjab end samasuur viha. Väljendamata pahameel kõige ebatervisliku vastu ja kõigi vastu, kes ebatervislikult elavad, koguneb pahaloomulikuks haiguseks.

Inimene otsib isegi toidust ennast taga. Ta leidis enda, aga järgmisel hetkel ei ole enam rahul, sest tahaks paremat. Hirmunud mõte räägib toidust, tagamõte räägib iseendast. Ta ei taipa tagamõtet, mis ütleb, et tegelikult tahaks ise parem, tähendab julgem olla. Halb hinnang toidu kohta on tegelikult halb hinnang enda kohta. Pidage meeles hinnangut andvad sõnad väljendavad sõnad ja teadvustage endale, et need sõnad ongi stress, mis ootab vabanemist. Vastasel juhul jäätegi otsima. Proovite kõikvõimalikke toiduaineid, aga vajalikku ära ei tunne. Rahulolematus iseendaga ei luba seda. Sööte ennast paksemaks või kõhnemaks, aga rahulolematus kasvab veelgi.

  

M. Stolbovi IV peatükk raamatust "Kuidas ma endale uued hambad kasvatasin"

Läheme aga edasi. Kui olete esimese kolme peatüki üle mõtisklenud, siis nüüd loeme neljandat. kolmas peatükk asub siin , teine ja esimene siin

NELJAS PEATÜKK

  Õpime kuulama oma keha

 Ükskord istusin puu alla ja palusin oma puuduolevatel hammastel mitte valutada… Pomisen ja palun: „No palun, no ärge valutage!“ Ei aidanud. Hakkan uuesti paluma… Seejärel tärkas minus äkki raev. Röökisin kogu jõust: „“Ma käsin teil valutamine järele jätta.“ Hea, et mind keegi ei kuulnud. Seda seetõttu, et hambutu suuga käsklusi jagada – see on naljakas.  Kuid sellest hoolimata kuulasid minu lõualuud  mind ja võtsid asja tõsiselt. Mõne hetke pärast valu kadus.  Pool aastat hiljem, kui ma olin tagasi kodus, mäletasin seda hetke selgesti. Tuletasin seda meelde ja otsustasin aru saada, miks valu kadus. Leidsin sobiva vastuse hatha-joogast. See joogastiil õpetab, et füüsiline keha koosneb omavahel seotud rakkudest. Igal neist on oma „väike elu“, mis kontrollib rakus toimuvat.  Need üksikud osakesed on allutatud inimese mõistusele. Teadlikult või alateadlikult alluvad nad käsule. Kuid sellest hoolimata säilitab iga rakk teatud määral oma iseseisvuse. 

Üks kõige lihtsamaid viise saavutada oma tahtmine kahjustatud koha üle ja ka õige korralduse taastamine rakkudes on see, mida õpetab hatha-jooga. See seisneb kahjustunud organi või kehaosa kõige lihtsamas „veenmises“. Sisendades neile korraldusi nii, nagu oleks teie ees kooliõpilased. Andke korraldusi kindlameelselt ja jõuliselt, rääkides organitele sõnadega seda, mida te neilt soovite, mida te neilt tahate ja korrake rangelt mõned korrad käsku.  Haige kehaosa koputamine või selle koha hell silitamine püüab teatud rakkude grupi tähelepanu samamoodi, nagu teiegi peatute ja vaatate tagasi, kui keegi paneb teile käe õlale. Kindlalt lausutud sõnad aitavad teil vaimselt luua ettekujutuse sellest, mida te räägite, see mõte liigub instinktiivse ajuosa kaudu läbi sümpaatilise närvisüsteemi otse vastavale kohale ja see võetakse rakkude grupi poolt kergelt vastu (võetakse kergelt vastu ka üksikute rakkude poolt). Keskendunud tähelepanuga nägu, mis annab käsu tekitab kehas jõulise eluenergia voo ja ka suurenenud verevoolu, mis suundub kahjustatud kohta.  

Paljudele võib kõik see tunduda lapsik, kuid selle taga seisavad suurepärased teadusliku tõendid ja joogid peavad seda meetodit rakkudele mõistuse käskude edastamiseks kõige lihtsamaks ja usaldusväärsemaks. Ärge visake soovitusi minema enne, kui te pole neid proovinud. See meetod on sajandeid vastu pidanud ja siiani ei ole talle paremat asendust leitud. Kui soovite seda enda või kellegi teise peal proovida, siis hõõruge kergelt haiget kohta ja rääkige kindlal toonil, näiteks: maks, tee oma tööd, sa oled jäänud liiga aeglaseks, ma ei ole sinuga rahul, sa pead töötama paremini, tööta, tööta, ütlen ma sulle ja et ei oleks rohkem rumalusi.

Pole vajadust välja hüüda kõike suvalist, mis pähe tuleb, oluline on, et sõnades väljenduks organile kindel käsk töötada.

 Ka südame tööd on võimalik samal moel tugevdada, kuid sel juhul arvestage, et südame rakud omavad palju suuremat arukust, kui näiteks maksarakud ja on vaja olla palju lugupidavam. Tuletage südamele pehmemalt meelde, et te soovite südamelt paremat tööd, kuid ärge hirmutage, vaid kõnelege viisakalt. Südamerakkude grupid on targemad kõigist teistest, maksarakud kõige rumalamad. Süda on nagu puhtatõuline hobune aga maks kui tagumik. Kui maks ei kuuletu teile, tuleb avaldada survet jõulisemalt. 

Magu omab samuti olulist arukust, kuigi jääb südamele alla. Soolestik on täiesti kuulekas, kuigi on palju kannatanud. Sooltele võib igal hommikul anda käsu ülearune välja heita, andes sealjuures täpse aja, ja kui suudate täielikult neid usaldada ja seda kellaaega järgida ning sel viisil täita endale võetud kohustusi märkate, et soolestik hakkab üsna vähese aja pärast järgima teie soove. Kuid siinjuures pidage meeles, et soolestikku on väga tugevalt kuritarvitatud ja nad vajavad siiski aega, et kindlustunnet tagasi saada.  Mitme kuu jooksul võib korrastuda nii ebaregulaarne menstruatsioonitsükkel, kui ka taastuda organismi normaalne töökorraldus. Võib märkida kalendrisse teatud tähtajad ja iga päev viia kahjustatud piirkonnas läbi kerge ravimise, rääkides funktsioone kontrollivale rakkude grupile, et tähtajani on jäänud veel veidi aega ja te soovite, et nad valmistuksid oma tööks ning teatud ajaks oleks kõik korras.  Tähtaja lähenemisel pöörake rakkude tähelepanu sellele, et aeg läheb ja nad peavad hakkama oma tööd tegema. Ärge andke käske naljatades – neid tuleb anda tõsiselt st kindlalt, nagu näidates, et usute neisse (ja te peategi ise sellesse uskuma) ja rakud kuuletuvad teile. 

Oma taigahütis magasin ma nahkadel. Magada on nii täitsa mugav, kui teid ei häiri lõhn ja mis peaasi – te ei maga põrandal!!! Mina magasin just nimelt kõval põrandal. Ja märkasin sellist asja: alguses, kui ärkasin, oli kogu keha täiesti tuim. Mõnel korral öösel ärgates tualetti minnes oleksin peaaegu kukkunud, kuna jalg oli täiesti surnud. Mõne aja pärast see möödus.   Siit tegin ma järelduse: linnas muudame oma keha mugavaks, eelkõige muutub mugavaks süda. Kui keha puhkab pehmes voodis, siis meie mootor pumpab õrnalt verd soontesse. Kui me aga magame kõval pinnal, siis süda peab pingutusega verd pumpama, et see jõuaks muljutud arteritesse. Uinudes kõval pinnal, treenime omaenese südant. Mõelge selle peale. Võib-olla tasuks mõned madratsid ja padjad välja visata?! Ja siit ka nõuanne: venitage ennast võimalikult sageli! Kogu keha. Püüdke seda teha iga päev! 

Veel üks mitte eriti lüüriline tagasipõige. Juba ette palun vabandust esteetidelt teatud füsioloogiliste protsesside kirjeldamise pärast.  … Nagu te võite arvata, taigas mul WC-d ei olnud.  Seega aasta läbi oli kogu protsess väga naturaalne. Ma käisin igal hommikul regulaarselt soolt tühjendamas ja seda ilma igasuguste probleemideta. Tulles tsivilisatsiooni tagasi, omades jälle tualettruumi (ja loomulikult ka teistsugust toitu) algasid probleemid taas. 

…Inimkehas on tänaseks leitud 108 keemilisest elemendist 98 ja tõenäoliselt lähitulevikus avastatakse ka ülejäänud. See „keemia“ moodustab meie keha massist umbes 4%, mis tähendab, et 80 kg kaaluvas inimeses on neid elemente ca 3,2 kg! Mitte just palju aga piisavalt. Mida see meile räägib? Aga sellest, et meie keha sisaldab endas materjali, et luua ükskõik mida!!! Järelikult on olemas kõik ka hammaste jaoks. Kõik, mida on vaja – on rääkida hammastega, häälestada ennast vajalikele vibratsioonidele ja paluda kehal välja töötada vajalikud ühendid. 

Ühes oma kirjades vastas Мihhail Stolbov lugejate küsimustele. Kuigi raamatus seda ei ole, lisati see  siia versiooni. 

«Loodus ütleb ALATI ise ette, mida sulle on vaja. Üleüldse, minu taigas viibimise ajal, hakkasin ma väga tugevalt loodust austama.  Ma ei olnud kunagi aru saanud, kui täpselt ja kui õigesti kõik on korraldatud. Linnas seda ei märka. Metsas näed põhjuseid, tagajärgi, mõistad, miks miski toimub ja mille jaoks …  Seejuures on huvitav, et inimene – eraldiseisev organism, keha on samuti osakene sellest loodusest  - on geniaalne looming.  Ta on loodud absoluutselt harmooniliselt ja loogiliselt. Kuid pruugib vaid ühiskonnal sekkuda või inimesel sattuda gruppi, kollektiivi, kui ta lakkab aru saamast, mida ta tegelikult elult vajab. Tundub, et lapsepõlves jääb meie kasvatamisprotsessist midagi puudu ja inimene ei tunne ennast täisväärtusliku ja iseseisvana. Ta vahetab oma reaalsed ja loomulikud vajadused ühiskonna tahtmiste vastu … 

…Ja käies taiga risti ja põiki läbi, sattusin kord umbekasvanud järveni. Seal ujudes tunnetasin teatud voolusuunda ja järgnesin sellele. Jõudsin mahakukkunud puudega täidetud kanalisse.   Kulutasin paar päeva, et see kanal puhtaks teha ja sattusin teise järve. See oli muidugi väga ilus, kuid hämmeldusin ma mitte seetõttu. Keset seda järve oli minule arusaamatu spiraalse kujuga konstruktsioon. Hakkasin juba mõtlema tulnukatest, kuid lähemale minnes sain aru, et midagi „välist“ siin ei ole, kuigi ehitus ise jäi mulle arusaamatuks.  Põhja, umbes 10-15 meetri sügavusse olid löödud või kaevatud hiigelsuured lehised. Igal juhul, sukeldudes 7-8 m sügavusele, põhja ma ei suutnud leida. Need lehised moodustasin tohutu spiraali, mille maksimum läbimõõt oli pool jalgpalliväljakust.  Mõni aeg hiljem, kui ma rääkisin sellest ühele kullaotsijale, siis ta oletas, et see on labürint kala püüdmiseks. Kuid ometi, sellised labürindid omaksid mõtet meres, kus on tõusud ja mõõnad aga järves?!!! Siiani ei ole aru saanud, mis see oli …“