Kuidas me poes käime ja kuidas kasulikku kahjulikuks teeme?

Üles leidsinJ. Ligi 7 aastat tagasi, kui ma ökoinimese elustiilile lähenesin ja sellest kinni haarasin, juhtus silma lõik ühest raamatust. Täpselt sel ajal, kui ökokaup tundus parim kõigist. Ja tavapoest polnudki nagu midagi osta. See lõik aitas mul tulla jalgadega Maa peale tagasi (vähemalt mingiks ajaks:). 

Mingil hetkel mõnda aega tagasi tundsin taas, et see lõik vajab meeldetuletamist ja värskendamist. Ometi ei olnud seda kerge leida, sest online raamatu otsing seda välja ei andnud (kuna pool raamatut on sealt puudu) ja sisukorra järgi seda ei leia. Kuu aega tuli aeg ajalt mõte selle juurde tagasi ja siis ühel päeval võtsin raamatu kätte, tegin suvalisest kohast lahti ja seal ta oli … Järelikult oli õige aeg käes.  

Kuidas sa poes käid ja mida seal mõtled omab tähendust sellele, millise kvaliteediga toidu koju tood. Valides mahebanaani ja vaadates PÕLGUSEGA Hispaania maasikatele võib see sinu banaani kvaliteeti tublist alandada. Ka maheporgandi korvi sättimine ja „välismaise“ peale nina kirtsutamine võib halva tasakaalu sinu kaubas tõsta. Mitte, et sa peaksid nüüd maheporgandist loobuma ja valima kanakintsu või mitteisuäratava vilja – loobuda tuleb põlgusest ja vihast. Ja seda kõigi nende toitude osas, mida sina ei soovi süüa, kuid mida söövad teised. Ükskõik, mis see ka ei oleks. Sest sinus on kõik, mis on. Hoolimata sellest, kas sa selle füüsiliselt suhu paned või mitte, sinu suhtumine on vaimses plaanis alla neelatud. Kui sa soovid puuviljast ja värskest omale tervist, siis käi poes ja turul  hinnangutevabalt. Sa võid olla rõõmus ja kurb, sinu rakud võivad sinus olla kas terved või patogeensed. St sina ei muutu - tunne muutub, emotsioon muutub ja siit voolab lakkamatu mõtete paraad, heaks ja halvaks hindamine. Raku olemus on üks, sina muudad oma suhtumise ja  hinnangutega ta kas terveks või patogeenseks.  Toitained on aktiivsed või passiivsed - sinust oleneb, millisel kujul nad sinus on. Kas bioaktiivsed või passiivselt kuhjuvad ja keha saastavad... Sestap võivad inimesed oma haigustest tervena tõusta ühe päeva jooksul või jäädagi otsima süüdlast, kes neid haigeks on teinud või  terveks ei saa tehtud. Tavajuhul jääb süüdi arst või puuduolev ravim.  

Allpool olevast lõigust leiad täpsema selgituse ja ka viite sellele, miks taimetoitlane võib pahaloomulisse haigusse jääda ehk hoolimata toidumuudatustest ei parane olemasolevast haigusest …

Dr. Luule Viilma raamatu (III) Rahulolematuse peatükis on kirjas järgmine lõik:

Minge toidukauplusse ja vaadake ostjate käitumist, nende suhtumist toidusse – jälgige ka ennast kõrvalt. Miimikast, sõnadest, toonist, žestidest, toidu sees sobramisest, ebasobiva põlglikust eemaleviskamisest, käte laiutamisest a la mitte-midagi-ei-ole-osta jne. võib välja lugeda halvustava suhtumise. Tahtmine teistest parem olla toimib ka toidu suhtes. Üks toiduaine on halb, teine jubeda väljanägemisega, kolmas on rasvane, neljas teeb paksuks, viiendat ei talu magu, kuues on solk (kuidas seda üldse müüa tohib?), seitsmes on jumele kahjulik jms. Oo, aga siin on maailma parim suutäis, mida alles hiljuti reklaamiti! Sealt on kõik halvad asjad välja võetud ja head asjad asemele pandud. Selle ma võtan.

Võtate, valmistate sellest toidu – ja saate näiteks allergia. Miks?! Oli ju nii hea asi. See hea asi ütleb: „Vaata ja mõtle, kallis inimene, ja saa aru, et siin poeletil on meie kõigi ühine perekonnanimi Toit. Eesnimi on meil kõigil erinev. Sa ütlesid ühe toiduaine kohta, et ta on halb. Aga tema on üks osa minust. Temast on küll üht-teist eemaldatud – nagu kirurg oleks tema kehast midagi välja lõiganud – aga ta olemus on sama. Ainult tema täiuslikkus on ebatäiuslikuks muudetud. Sa ütlesid, et teine toiduaine teeb paksuks. Ka tema on minu sees ebardlikuks tehtud kujul. Sa ütlesid „solk“, ka tema on minu sees, ainult et veel solgimaks muudetud. Tasakaalustav pool on ära võetud. Sinu protest halva, kurva ja valeliku vastu tekitas sulle praegu allergia.

Teie, targad inimesed, tegelete järjest enam enese ja teiste petmisega. Te võtate lihatüki ja – selle asemel, et ta verisena nii nagu ta on, taldrikule panna ja sööma hakata – panete ta hoopis vette ja veini sisse likku. Siis peksate haamriga, pikite ja paneerite, kuhjate talle garneeringud kukile ja asute intelligentse inimese humaanse näoga oma kõhtu täitma. Mõnusa seltskondliku vestluse tagant ei ole kosta looma surmakisa. Vürtside aroomist ei tule laudalõhn läbi. Olete armastusväärne tänapäeva inimene, kes ütleb solvunult, et kõik teised teevad ka nii, kas mina olen siis halvem kui teised – ja saate solvumisest nohu.“

Selles asi ongi, et kõik teevad nii – ja kui keegi ei tee, siis vaadatakse talle kõõrdi ülevalt alla nagu imeelukale. Iseenesestmõistetavusega söövad raske füüsilise töö tegijad liha. Et tugevam olla. Sama sooviga läheb ka teadusmees lihaleti juurde. Et liha on viha ja et jõuga tegemine tähendab vihaga tegemist, selle peale ei osata mõelda. Ja kui osataksegi, siis tuntakse, et kuna see elu on mind nii vihaseks teinud, siis ei saa liha ostmata jätta. Isu on nii suur. Kui me suudaksime sellest lihahimust järelduse teha ja oma vihasid vabastama hakata, siis avastaksime üllatunult, et liha ei tõmba enam ostma. Lihaisu on imekombel kadunud. Ka dieedi pidamise vajadus kaob justkui iseenesest ning toidu kvaliteet ja kvantiteet saavad automaatselt tasakaalustatud.

Lühemalt öeldes: inimene, kes tunneb, et ilma eluvõitluseta ei saa elada, ei saa elada ka ilma lihata. Inimene, kes väga kardab eluvõitlust, kardab ka liha süüa. Lihatoidud rikuvad ta seedimise ära isegi siis, kui ta ei tea, et keegi hea inimene on tema kosutamise eesmärgil salaja toidu sisse liha peitnud. Teine kord ta enam selle inimese tehtud toitu ei söö. Ta ei tea, et liha tegi talle halba. Ta ütleb, et see inimene teeb halvasti süüa. Sellised inimesed pahandavad teisi oma pipsutamisega ja kui nad vähki surevad, siis on nad taimetoidule tõelise antireklaami tegijad. Tervislikult elavate inimeste vähki haigestumine näitab selgelt, et need inimesed on elanud „tervislikult“ hirmust haiguste ees. Aga iga hirmu taga varjab end samasuur viha. Väljendamata pahameel kõige ebatervisliku vastu ja kõigi vastu, kes ebatervislikult elavad, koguneb pahaloomulikuks haiguseks.

Inimene otsib isegi toidust ennast taga. Ta leidis enda, aga järgmisel hetkel ei ole enam rahul, sest tahaks paremat. Hirmunud mõte räägib toidust, tagamõte räägib iseendast. Ta ei taipa tagamõtet, mis ütleb, et tegelikult tahaks ise parem, tähendab julgem olla. Halb hinnang toidu kohta on tegelikult halb hinnang enda kohta. Pidage meeles hinnangut andvad sõnad väljendavad sõnad ja teadvustage endale, et need sõnad ongi stress, mis ootab vabanemist. Vastasel juhul jäätegi otsima. Proovite kõikvõimalikke toiduaineid, aga vajalikku ära ei tunne. Rahulolematus iseendaga ei luba seda. Sööte ennast paksemaks või kõhnemaks, aga rahulolematus kasvab veelgi.