- http://lepo.it.da.ut.ee/~tiited/putukad/jutud/aadikakarbsed.html - siin on kõige lihtsam vastus neile, kes murestevad äädikakärbeste müstilise saabumise pärast meie ellu:
- Äädikakärbsed on rühm kõdukärblaste sugukonda kuuluvaid putukaliike (tinglik osa perekonnast Drosophila). Enamasti on need mõne millimeetri pikkused kollaka kehaga putukad. Äädikakärbsed on lühikese elueaga, kuid üsna viljakad. Täiskasvanud emane putukas elab paar nädalat ja võib päevas muneda 30 kuni 50 muna (kokku kuni 500). Munad munetakse vastsete arenemiseks sobivasse keskkonda, nt. mädanevatele puuviljadele, samuti käärivate vedelike (nt. kääriva mahla) lähedale. Munadest kooruvad vastsed ei toitu aga mitte puuviljast või vedelikest, nagu ehk võiks arvata, vaid hoopis seal kasvavatest pärmseentest. See, kui kiiresti munast saab uus tiivuline valmik, sõltub eelkõige temperatuurist. Ühe liigi puhul on teada, et temperatuuril 25 C kestab areng munast valmikuni 8-10 päeva, temperatuuril 17 C aga peaaegu kaks korda kauem.
Sageli tundub, et äädikakärbsed saavad meie tuppa mingil müstilisel viisil. Kuidas siis nii!? Mul on kõik uksed-aknad kinni, aga nad on ikka kuidagi sisse pääsenud. Midagi eriskummalist siin siiski pole. Äädikakärbsed ei otsi sobivat paika sigimiseks mitte silmadega, vaid lõhna järgi. Ja nii väike putukas leiab ikka mingi prao, kust sisse pääseda. Sageli pole aga äädikakärbsel teed tuppa vaja ise leidagi. Ei ole ju miskit ebatavalist selles, et hoolas perenaine korjab ära ja toob tuppa nii terved kui otsast riknema läinud õunad. Esimesi saab niisama süüa, teisi moosiks keeta või koogi juures kasutada. Pahaaimamatult võime me endale sel viisil aga ka äädikakärbsed tuppa tuua. Ega äädikakärbes oma munade munemiseks siseruumi vaja: mädanev õun puu all on talle sama ahvatlev, kui see sama õun toas laua peal. Puu all jõuab munetud muna juba ka oma arengut alustada ja nii ei olegi põhjust üllatuda, kui mõni päev pärast õunte tuppa toomist on meil toas tiivulised valmikud.
Kuidas neist lahti saada? Poolnaljatades võiks soovitada: äädikakärbestest lahti saamiseks sööge (jooge) ära kõik, mis võib käärima minna. Kuigi ehk veidi irooniline, on selline soovitus kodumajapidamise jaoks üsnagi mõistlik. Veidi konkreetsemalt: selleks, et äädikakärbestest lahti saada, tuleks kõigepealt vabaneda nende arenemiseks vajalikust keskkonnast, eelkõige riknenud puu- ja köögiviljadest. Nii ei teki neid enam juurde ruumisiseselt ja ei tule lõhna peale väljastpoolt. Muud viisid äädikakärbestest lahti saamiseks nõuavad kas liiga palju aega ja tehnilisi vahendeid või on väheefektiivsed. Kuna äädikakärbsed on üsna väikesed, siis üksikute protseduuride puhul on võimalik neid mõneks ajaks eemale tõrjuda ka tugevat tuult tekitades (nt. ventilaatori abil). Kuna äädikakärbeste arengu kiirus sõltub ümbritsevast temperatuurist, saab abi ka sellest, kui nende potentsiaalset elukeskkonda külmas hoida.
Kuidas neid siis püüda. On üks lihtne lõks: purgi põhja asetad väikese puuvilajtüki, purgi sisse paberist koonus, selle paberist koonus peaks purgi ääre juurest kleeplindiga kinnitama, et kärbsed purgi äärest välja ei utelks. Altosast nad tulla tagasi ei oska.
On ka selliseid variante:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar