Vanusest ja maskikandmisest...

Ma hakkasin kirjutama Henner Townlowe artiklist, mis räägib 4 taime väljasuremisohust. Ja need taimed on kohv, kakao, banaan ja avokaado. Kohviga mul suhet pole aga ülejäänud kolm on minu elu igapäevaseks kaaslaseks... mis mõttetuks muutub elu ... Kuid enne, kui ma tõlkimisega lõpule jõudsin, lugesin uudistest, et:

Eile suri Inglismaa vanim inimene  Joan Hocquard 112 aastasena. Tema nõbu sõnade kohaselt oli Joan ääretult külalislahke inimene, kellele meeldis sõpru võõrustada. Ta ei arvanud, et pikaealisuse taga  peitub mingi saladus, tuleb lihtsalt elada oma elu täielikult. Joan naeris dieetide üle ja sõi mis talle meeldis – armastades võid ja koort. Oli harva haige.

Mõned kuud varem  suri 112 aastasena Inglismaa vanim mees Bob Weighton. Varasemalt on ta ajakirjandusele öelnud, et tema arvates on naer ülimalt oluline ja enamik probleeme maailmas on sellest, et inimesed võtavad ennast liiga tõsiselt. Oma pikaealisuse kohta märkis ta vaid, et on vältinud suremist.

Ja meeldib see või mitte, toidust kirjutamine tundub pidevalt teisejärgulisena (kuigi ikka meeldivana) ... ja kuigi ma valmistun kommiteoks, siis tahaks ka hoida alles tänase päeva arusaamisi, sellest mis ümberringi toimub. Et hiljem taaskord võrrelda, mis kinnitust leidis ja mis mitte...

Loen hetkel Bill Brysoni raamatut „Inimkeha kasutusjuhend asukale“. Selline paks ja ligi 500 lk (ligi 100 sellest erinevad viited). Bill Bryson on kirjanik, kelle raamatud on populaarsed ja need on tõlgitud eesti keelde. Raamat käib läbi kogu inimkeha alates aatomitest, rakkudest kuni elundkondade ja haigusteni välja. Kirja pandud ääretult lihtsalt, kui põnevalt ja väga täpselt, lahedate näidete ja viidetega varustatult. Olen alles pool raamatut läbi lugenud – alustasin viimasest kolmandikust: haigustest, meditsiinist, suremisest ja nüüd olen naha ja juuste juures. Kuna ma viimased 6-7 aastat olen ikka ja jälle õppinud: palju toitumisest ja seedimisest, unest, anatoomiast, biokeemiast, liikumisest, tervisest ja rahva tervisest, ülekaalust ja diabeedist, haigustest ja ravist, siis see on raamat, millest on kerge aru saada ja mis toob inimkeha kohta teadaoleva ühte kirjatükki kokku. Võimalik isegi, et peale selle raamatu läbilugemist on sulle raskem kõiki neid lisandeid ja imerohtusid ja tüütut loba müüa, sest keha toimimismehhanismid on väga hästi lahti seletatud. Bryson on sündinud Inglismaal, elanud USAs ja kolinud taas tagasi kodumaale. Töötanud Durhami Ülikooli kantslerina on ta teadusmaailmas hästi kodus ja raamatus otsib vastuseid inimkeha kohta kompetentsetelt isikutelt. Samas on hea teada, et raamat ilmus enne Covid-19 võidukäiku (oktoobris 2019).

Raamatus kirjutab Bryson: Ametlikel andmetel on kõige kauem elanud inimene Jeanne Louise Calment. Calment elsa jõudeelu: rikas oli tema isa ja jõukas oli abikaasa. Ta ei teinud oma elus päevagi tööd ja elas pikalt peale oma ainsa lapse ja abikaasa surma. Calment suitsetas kuni 117 eluaastani iga päev 2 sigaretti ja sõi iga nädal kilo šokolaadi. Prantslasele omaselt jõi ta ka veini, paar tassi kovi, valas toidule oliiviõli ning EI SÖÖNUD KUNAGI hommikusööki.

107 aastaseks elanud Antonio Docampo Garcia  ei joonud kunagi vett, kuid ööpäevas kulus tal 4 pudelit veini. Garcial oli veiniistandus, mis andis 60 000 liitrit veini aastas, millest 3000 liitrit ta alati enda tarbeks jättis. Oma esimesed antibiootikumid võttis ta alles siis, kui oli üle saja aasta vana.

Veel loen raamatust: „Kui ma Washingtoni Ülikoolis töötava Michael Kinchiga St Louises kohtusin, küsisin temalt, milline haigus on tema meelest inimkonna jaoks kõige suuremaks ohuks. „Gripp“ vastas ta hetkegi kõhklemata. „Gripp on palju ohtlikum, kui inimesed arvavad. Esiteks tapab see juba praegu palju inimesi, ainuksi USAs igal aastal 30 -40 tuhat (vahemärkusena: Eestis suri 2017/2018 hooajal grippi 94 inimest), ja seda nii öelda „headel aastatel“. Aga see haigus areneb tohutu kiirusega ja just seetõttu nii ohtlik ongi... „On fakt, „ ütleb mees, „et tegelikult me pole praegusel ajal tõsise haiguspuhangu tarvis sugugi paremini ette valmistatud kui sada aastat tagasi, mil Hispaania gripp 10neid miljoneid inimesi tappis. Ja me ei saa öelda, et meil on samasugust kogemust õnnestunud vältida erilise valvsuse tõttu. Tegelikult on meil lihtsalt vedanud.“

„Mõnikord öeldakse naljaviluks, et tervishoiu seisukohast on kõige hullem algatus ajaloos põllumajanduse teke. Jared Diamond on seda nimetanud „katastroofiks, millest me senini toibunud pole“.  Kentsakal kombel ei kaasnenud põlluharimise tekkega toitumise mitmekesisemaks muutumine, vaid peaaegu eranditult selle vaesumine. ... Enamgi veel, koduloomadega kõrvu elamine tõi kaasa selle, et nende haigustest said meie haigused. Pidalitõbi, katk, tuberkuloos, tüüfus, difteeria, leetrid, gripid – kõik said alguse kitsedest ja sigadest ja kargasid siis meie kallale. Ühe hinnangu kohaselt on umbes 60% nakkushaigustest zoonootilise päritoluga (teisisõnu, loomadelt saadud).

Teadusajakirjanik Ed Yong avaldas ajakirjas Atlantic, et lindude ja imetajate viirusi, mis võiksid liikidevahelise barjääri ületada ja meid nakatada, on koguni 800 000.

See, kas haigus muutub epideemiaks, sõltub neljast tegurist: kui surmav see on, kui hästi tuleb toime uute ohvrite leidmisega, kui kerge või raake selle levikut piirata on ja kuidas see allub vaktsiinidele.

Edukad viirused on need, mis ei tee väga põhjalikku tapatöödja saavad laialt levida. Just seetõttu on gripp alati nii ohtlik. 1918 aastal möllanud Hispaania gripi pandeemia tappis maailmas kokku kümneid miljoneid inimesi, mõne hinnangu kohaselt koguni 100 miljonit, ja mitte niivõrd seetõttu, et tegu oli surmava haigusega, vaid pigem tingituna selle püsivusest ja äärmisest nakkavusest.

Nädalavahetusel lugesin teadusajakirjaniku Ed Yongi artikleid. Yongi on palju auhinnatud just tema täpse ja suurepärase teaduse artiklitesse vormimise eest. Ja kuna ta on viimasel ajal kirjutanud palju meil möllavast viirusest, siis on Atlanticu artiklid selles teemas tasuta lugemiseks.

Ja ta kirjutab hästi ja samuti hästi faktipõhiselt. Maskid. Hästi palju tüütut loba ringleb ringi, neid nagu ei taheta, kardetakse ... isegi paaniliselt. Ma ei teagi, kuidas on meil Eestis. Kuskilt jäi kõrva, et maskid kohustuslikuks on nagu hijabi kandmine ehk islam tungib peale. Ma ise siin põhjamaal käin suure osa aastast suur paks sall üle suu ja nina, ja see on aidanud mul väljas veeta rohkelt aega. Veel olen lugenud, et kui mask oleks vajalik, siis me oleks  maskiga sündinud (hästi jabur) – asju millega, me ei ole sündinud aga oskame enda kaitseks ja tarbeks teha ja kasutada on väga palju.   

Ed Yong kirjutab segadusest maskide ümber oma artiklis „Everyone Thinks They’re Right About Masks“ (Igaüks mõtleb, et temal on maskide osas õigus): „Mitu kuud soovitasid WHO, CDC ja enamik rahvatervishoiutöötajaid, et inimestel pole vaja näomaske kanda, kui neil pole COVID-19 või nad hoolitsevad kellegi eest, kes seda teeb. Samal ajal märkisid need eksperdid, et tervishoiutöötajatel on hädasti vaja maske, mis on pingeliste tarneahelate ja suureneva patsientide arvu tõttu otsas. 29. veebruaril säutsus USA peakirurg Jerome Adams Twitteris: „Tõsiselt, inimesed - LÕPETAGE MASKIDE OSTMINE! Need EI ole efektiivsed laiemale üldsusele koronaviirusega kokkupuutel, kuid kui tervishoiuteenuse osutajad ei suuda neid haigeid patsiente hooldada, seab see neid ja meie kogukondi ohtu! "

Kui maskide kättesaadavus on piiratud, on mõistlik neid hoida inimestele, kes neid kõige rohkem vajavad. Kuid see sõnum kadus keset segadust tekitavat väidet, et maskid kaitsevad kuidagi tervishoiutöötajaid, kuid on kasutud kõigile teistele. Viimastel nädalatel on see hauduv pinge päris keema läinud. Arvamused, uudislood ja teadusartiklid on kutsunud lääneriike üles maske laialdaselt kasutama, matkides Aasia riikide näidet. Maskid on kohustuslikud kõigile, kes sisenevad Austrias supermarketisse, ja kõigile, kes lahkuvad oma majast Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias. USA-s muutis CDC oma suuniseid, soovitades ameeriklastel riide- või riidest näokatteid avalikult kanda. Ka paljud rahvatervise eksperdid on oma arvamust muutnud. "Jagasin alguses rahvatervise sõnumit: inimesed ei vaja maske," ütles Virginia Ülikoolis õhknakkusi uuriv Linsey Marr. "Kuid ma olen seda muutnud, sest üha enam on tõendeid selle kohta, et see näib levivat õhu kaudu."

Kui viirus liigub läbi õhu, siis tundub intuitiivselt, et maskid suudavad selle blokeerida. Selle kohta on kõikjal tõendeid, eriti kirurgiliste maskide puhul, mis on tavalisemad kui N95 respiraatorid ja mis ei moodusta näoga tihedat kontakti. Mitmed varasemad uuringud on näidanud, et näomaskid võivad vähendada gripilaadsete infektsioonide riski, aeglast gripi levikut kodumajapidamistes ja isegi vähendada SARSi levikut, eriti kombineerituna kätepesu ja kinnastega. Teised uuringud on olnud üheselt mõistetavad, leides, et maskid ei anna mingit kasu, annavad vaid kasu vähesel määral või kasu on ainult koos selliste meetmetega nagu käte pesemine. "Õhuvool kulgeb vähima vastupanu teed ja kui see ei sisene läbi võrgusilma, võib see tulla küljelt," ütles Bourouiba. "Puuduvad tõendid selle kohta, et [kirurgilised maskid] kaitseksid väikseimate piiskade eest."

Maskide puhul on siiski heaks pooleks see, et isegi kui nad ei suuda viiruste saamist takistada: võivad nad viiruste väljapääsu peatada. Uus uuring näitab, et inimese koronaviirustega kergelt nakatunud inimesed vabastavad kirurgilisi maske kandes vähem viirusosakesi. "Ma olen maske veidi eitanud, kuna vaatasin neid valesti," ütles mulle Bill Hanage Harvardist. "Te ei kanna neid mitte selleks, et nakkusest hoiduda, vaid et takistada kellegi teise nakatumist." See võib olla aga eriti oluline SARS-CoV-2 puhul, mis võib levida ilma viivitamatult sümptomeid tekitamata. Kui inimesed on enne haigestumist nakkusohtlikud, peaksid kõik kandma näomaske "avalikkuse ette minnes, ühe täiendava ühiskondliku jõupingutusena viiruse leviku pidurdamiseks," ütleb Thomas Inglesby John Hopkinsi terviseohutuse keskusest.  

Mõned kommentaatorid on väitnud, et riigid, kellel on seni õnnestunud oma COVID-19 puhanguid ohjeldada, on maske laialt kasutanud. Kuid see suhe pole nii täiuslik, kui see võib tunduda. Hiina pooldas maski kasutamist varakult ja võitleb endiselt selle haiguse ohjeldamise nimel. Jaapan kasutab maske laialdaselt, kuid on nüüd juhtumid taas tõusuteel. Singapur reserveeris maskid tervishoiutöötajatele, kuid tasandas siiski nakkuste kõverat. Paljud edukalt maski kasutanud riigid tuginesid muudele meetmetele, näiteks ulatuslikele proovidele ja sotsiaalsele distantseerumisele ning paljud olid pandeemiaks valmis, kuna nad olid eelnevalt kokku puutunud 2003. aasta SARS-i epideemiaga.

Aasias pole maskid pelgalt kaitsevahend. Need on ka sümbolid. Nad kinnitavad kodaniku meelsust ja kohusetundlikkust ning sellised sümbolid võivad olla olulised ka mujal maailmas. Kui neid kasutatakse laialdaselt, võivad maskid anda märku, et ühiskond võtab pandeemiaohtu tõsiselt. Need võivad vähendada haigete inimeste häbimärgistamist, kes ei tunneks enam häbi ega eristuks selle kandmise pärast. Nad võivad pakkuda kindlust inimestele, kellel pole privileegi end kodus isoleerida, ja peavad jätkama tööd avalikus ruumis. "Minu töötajad on ka maininud, et maski olemasolu tuletab neile meelde, et nad ei peaks oma nägu puudutama ega pliiatsit suhu pistma," märkis Lydia Bourouiba, MIT teadlane .

Või võivad maskid anda vastupidise efekti. Alati, kui Nebraska Ülikooli patoloogia ja mikrobioloogia teaduskonna teadur Joshua Santarpia näeb kedagi avalikus kohas maski kandmas -  puudutab see inimene seda pidevalt, näpib seda ja tõmbab seda pidevalt allapoole üle suu. "Maskid on tõesti ebamugavad ja keegi ei kanna neid õigesti," ütleb ta. "Selle asemel, et olla kaitstud, olete oma näole pannud midagi, mis tekitab soovi oma nägu rohkem puudutada või maski väliskülge puudutada, mis on nakkav. Olete loonud endale ohu, mis on teie nägu. "

Paljud rahvatervise eksperdid on oma isikliku kogemuse põhjal esitanud sarnaseid kaebusi. Kuid on raske leida uuringuid, mis näitaksid, et algajad maskikasutajad puudutaksid rohkem oma nägu või et selline käitumine suurendab nakatumise riski. Sõltumata sellest, kui inimesed maske väärkasutavad, siis miks mitte neid koolitada? Inimeste näitamiseks, kuidas käsi korralikult pesta, on tehtud lugematu arv videoid ja meeme ning WHO-l on maskide kasutamise kohta juba hea õppevideo.

Seniks, kuni maske napib, peavad kodanikud (ja kahjuks ka paljud tervishoiutöötajad) leppima oma alternatiividega. Mõni uuring näitab, et omatehtud riidest maskid on vähem tõhusad kui korralikud meditsiinilised, kuid on siiski paremad kui mitte midagi. Ühes katses filtreeris kirurgiline mask 89 protsenti viirusosakesi vabatahtlike köhast, köögi käterätik blokeeris 72 protsenti ja puuvillane T-särk 50 protsenti.  Üldiselt on paksemad materjalid paremad kui õhemad, ütles Marr. Ja oluline on tihe kontakt näoga. Kui inimesed kasutavad ajutisi maske, peaksid nad neid pärast hoolikalt pesema. Ja ennekõike peaksid nad meeles pidama, et omatehtud maskid ei ole täielikult kaitsvad. Need on viimane mõõde, mida kasutatakse olukordades, kus sotsiaalne distantseerimine pole võimalik. "See pole nii, et" ma kannan [maski] ja nüüd saan kõigiga rääkida "," ütles Bourouiba.

Allolevas tabelis on näidatud, mis juhtudel on mask efektiivne (roheline värv) ja millistel mitte (punane värv).

Maskidebatt on nii intensiivne, sest nii panused kui ka määramatuse tasemed on nii kõrged. "Püüame lennates lennukit ehitada," ütles Hanage. "Turvaliste andmete puudumisel peame langetama üsna ulatuslike tagajärgedega otsuseid. See on keskmise ettevaatliku rahvatervise spetsialisti õudusunenägu. "

Viroloog Ian Mackay on teinud juustumudeli nendest isiklikest ja üldistest asjadest, millega võib viiruse levikut vähendada: ei piisa ühest asjast (mask), vaid erinevate võimaluste kombineerimisest.

Koroonaviiruse pandeemia on liikunud edasi nii kiiresti, et aastaid kestnud ühiskondlikud muutused ja akadeemiline arutelu on kokku surutud kuudesse. Akadeemilised rüselused teavitavad riiklikku poliitikat. Kauaaegsed suunised muutuvad. Mõne päeva jooksul võib haiglaruumis tehtud eksperiment mõjutada inimeste enesetunnet ümbritseva õhu suhtes ja seda, mida nad otsustavad näol kanda. Maskid on sümbol, jah, kuid mitte ainult kohusetundlikkus. Nad tähistavad ka maailma, mis muutub nii kiiresti, kellelgi pole aega hinge tõmmata.

Kuid palju on koronaviiruste kohta endiselt ebaselge. Susan Weiss Pennsylvania ülikoolist on koroonaviiruseid uurinud umbes 40 aastat. Ta ütles, et alguspäevadel jagasid tema huvi vaid mõnikümmend teadlast - ja need arv kasvas pärast 2002. aasta SARS-i epideemiat vaid veidi. „Senini vaadati meie uurimissuunda kui tagurlikku valdkonda, millel pole inimese tervisele erilist tähtsust," ütles ta. Kuid SARS-CoV-2 - COVID-19 haiguse põhjuse – ilmnemisega, tõenäoliselt keegi enam seda viga ei korda.

Selguse huvides pole SARS-CoV-2 gripp. See põhjustab haigust, millel on erinevad sümptomid, levib ja tapab kergemini. Sellesse perekonda, koronaviirused, kuulub veel vaid kuus liiget, mis inimesi nakatab. Neli neist - OC43, HKU1, NL63 ja 229E - on inimesi enam kui sajandi jooksul õrnalt häirinud, põhjustades kolmandiku tavalistest külmetushaigustest. Kaks ülejäänud - MERS ja SARS (või “SARS-klassikaline“, nagu mõned viroloogid seda nimetama on hakanud) - põhjustavad mõlemad palju raskemaid haigusi. Miks just see seitsmes koronaviirus pandeemiliseks muutus? Järsku muutus see, mida me koroonaviiruste kohta teame, rahvusvaheliselt murettekitavaks.