USAs,
tõenäoliselt ka mujal, on riideesemeid saada suuruses XXXXXXXXL. Rasvumise
näitajad hakkasid kõrgemale sööstma alates 1978 aastast. NIH (National
Institudes of Health) teadlane Kevin Hall on arvutanud, et meie kaalutõus on
tulnud iga päevasest suurenenud kalorite arvust ca 218 kcal. St iga päev on vajaminevast söödud enam 218
kcal jagu. Iseenesest ei olegi nagu suur number.
Pool kilo keharasva on ca 3500 kcal. Kui me sööksime iga päev rohkem 218 kcal, kas siis me ei peaks iga 16 päeva tagant poolt kilo rasva juurde võtma ning vajama tõstukit paarikümne aastaga?
Sama
toimub rasvakihiga. Keha suureneb, täiendavad rakud vajavad toitu. Sa kulutad
rohkem ja sööd rohkem ning mingil hetkel on kaalutõus peatunud – ainult suurema
numbri juures. Samamoodi peatub kaal, kui võtad kaalust alla. Kui alguses sa
sööd vähem kaloreid ja kaal langeb, siis mõne aja pärast on sinu keha väiksem
ja vajab vähem kaloreid. Ning kaalu langus peatub.
Rusikareegliks
on: iga päev tuleb süüa 10 kcal vähem iga naela (453,59 grammi) kohta, mida
tahetakse kaotada. Selline langus võtab mitu aastat aega. Reeglina soovivad
inimesed kaalu langetada kiiremini. Seega võib alguses süüa vähem kaloreid ja
hiljem jätkata 10 kcal vähendamisega.
Kui
sinu kaal on stabiilne ja soovid alla võtta 10 kg, tuleb iga päev süüa senisest
vähem 200 kcal. Pole väga hirmuäratav, kuid tulemus tekib paari aasta jooksul.
Kusjuures selline tulemus oleks kindlam ja püsivam, kui väga piiravate
dieetidega kiire kaalulangus. Väga piirav dieet ajab aju pöördesse, aju ajab
keha hulluks ja sa lõpetad söömissööstudega, mis kaotatud kaalu kiiresti tagasi
toob ning võib lisada kilosid veelgi.
Väikestel
asjadel suur mõju. Aeglaselt sõuad, kaugele jõuad.
USDA
graafikult nähtub, et 1909 aastal on kaloritarbimine olnud suurem, kui 1960
aastal ja rasvumisepideemiat ei olnud. Kuid siin tuleb arvestada, et ka
kalorikulu läbi tugeva füüsilise töö oli sel ajal palju suurem.
Kui
rasvumise esimeseks tekitajaks on sisse söödavate kalorite hulk, siis teiseks on
kulutatavate kalorite hulk. 1909 tuli meil oma põldu käsitsi harida, heina
niita, tainast sõtkuda, pesu pesta (ikka käsitsi), karjatada, lüpsta, aina
liikuda. Sõime rohkem, kuna tegime rohkem füüsilist pingutust nõudvat tööd.
1913 oli ca 100 inimese kohta 1 auto. Täna on 10 inimese kohta 8 autot. 1960
aastani suureneb istuvam eluviis, mehhaniseeritus kasvab ja sisse söödavate
kalorite arv nagu ka kulutatavate kalorite arv väheneb. Isu on väiksem ja
ülekaalu tohutut tõusu ei ole. Midagi muutub 1978 aastal, sissetulevate
kalorite arv tõuseb järsult.
Kui
energiabilanss kalorid sisse ei ole võrdne kalorite kuluga, on kehal ainult üks
võimalus – koguda rasva. Kuid mis pani meid üle sööma? Kui me leiame vastuse
sellele küsimusele, suudame ehk leida lahenduse.
Millised on kõige efektiivsemad viisid
ülesöömiseks?
1970
aastatel oli tollane üliõpilane Anthony Sclafani, nüüdne Brooklyni Kolledži
toitumiskäitumise labori direktor, pannud roti pingile, kuhu üks teine
üliõpilane oli jätnud oma hommikuhelbeid Froot Loops. Rott hakkas neid ahnelt
sööma, mis oli kummaline, kuna rotid tavaliselt on tundmatu toiduga
ettevaatlikud. See viis Sclafani mõttele, et ehk on neid töödeldud toitudes
midagi, mis aitavad rasvumisele kaasa. Ta läks toidupoodi ja ostis
kaloririkkaid pakendatud valmistoite: hommikuhelbeid, kondenspiima, šokolaadiküpsiseid,
salaamit, juustu, banaane, piimašokolaadi, maapähklivõid. Rottide puuri
pandi vett, tavapärast rotitoitu ja kaloririkast inimeste toitu. Rotid jätsid
oma toidu puutumata, kuid haarasid kaloririkka töödeldud toidu järele. Ja selle
menüüga võtsid nad uskumatult kiiresti kaalus juurde. Sclafani nimetas selle supermarketi dieediks, kuid tänased
teadlased ütlevad selle kohta kohvikudieet.
Sclafani avaldas oma uuringu 1976 aastal ja kohvikudieet on tänaseni jäänud
kõige efektiivsemaks viisiks rottide kaalu tõstmiseks – palju efektiivsemaks,
kui lihtsalt rasvane või suhkrurikas toit.
1990
soovis Eric Ravussin oma uurimisgrupiga rohkem teada kalorite tarbimisest.
Kõige täpsem meetod oleks võtta inimesed laborisse ja sööta neile täpselt
väljakaalutud koguseid, kuid samas on see väga ebaloomulik uurimus. Inimesed ei
saa valida, mida nad söövad ja nii ei pruugi see täpselt kajastada seda, kui
palju me kodus sööksime. Ravussin tahtis võimalikult elulähedast tulemust ja
nii ta tegi suure rootsi laua, kuhu pani erinevaid roogasid. Eelnevalt küsitles
ka inimesi, mida nad tavapäraselt söövad. Pakuti röstsaia ja vorstikesi,
ahjukana, juustukooki, pudingut, komme ja veidi õunu. 10 meest pandi sellise
toidulauaga luku taha 7 päevaks. Osalejad said ise valida mida ja kuna nad süüa
tahavad. Tulemuseks oli, et osalejad sõid tohutult üle. Mehed võtsid 7 päeva
jooksul juurde 2,5 kg ja ületasid oma tavapärast kalorite hulka 173%. Ravussin
nimetas oma uuringut inimese
kohvikudieediks ja avaldas veel samasuguseid teisi uuringudi: naistega,
saledate ja ülekaaluliste inimestega, kaukaaslastega, põliselanikega. Ja iga
kord, kui inimeste ümber oli selline toiduküllus, sõid kõik palju, palju rohkem
ilma, et neil oleks palutud süüa. Ravussin nimetas seda fenomeni oportunistlikuks apluseks.
Raamatu "Hungry Brain" teine peatükk seletab õige põhjalikult lahti selle, kuidas toimub ajus valik. Selline suht igav aga ometi vajalik, et mõista hiljem kirjutatut. Rootsi Karolinska Instituudis uurib Sten Grillner silmusid. Silmud on ühed kõige lihtsamad selgrootud ja nende aju uurimine annab meile arusaamist selles toimivatest töötlusprotsessidest. Grinell usub, et silmu hernesuuruses ajus toimuv otsuste tegemine on aluseks ka inimese ajus toimuvale.
Tahtes
mõista inimese toitumisharjumusi on vaja teada, kuidas aju teeb otsuseid.
Kujutage
ette auto ust värvivat robotit. Robot värvib ust ainult üht värvi – teeb ainult
üht protseduuri. Siin pole vaja eriti palju vaeva näha, kuna tegemist lihtsa
üheainsa ülesandega.
Teine
robot saab värvida ukse nii punaseks kui ka roheliseks, kuid tal on ainult üks
värvimisotsik. Kuidas see valib kumba värvi kasutada? Sellist põhimõttelist
väljakutset nimetatakse valikuprobleemiks.
Teisel
robotil peab olema selektor
(valiklüliti), mis otsustab milline värv millisele uksele on õige. Aju
arengu algusaegadel oligi see tõenäoliselt sama lihtne, kui robotil. Arenedes
omandati oskus teha rohkem kui ühte asja ja arenenum variant andis oma geenid
edasi järglastele, kes olid elujõulisemad. Silmud suudavad teha mõningaid asju:
imada ennast kivi külge, jälitada saaki, põgeneda vaenlase eest, paarituda, pesa teha ja ujuda erinevates suundades. Nii nagu teine robot, vajab ka silm
selektorit, kuna osad tegevused nõuavad täpselt samu lihaseid.
Efektiivne selektor:
1.
peab suutma valida ühe – kui paaritumine ja põgenemine on mõlemad päevakorral,
tuleb valida.
2.
peab suutma teha parima valiku – kui nähtaval on vaenlane, siis tuleb põgeneda.
Kui silmud hakkaksid paarituma vaenlase kõrval, siis nende elu lõpeb.
3.
peab suutma teha valiku otsustavalt. Isegi kui üks otsus on teisest vaid viivu
parem, peab ta saama otsustavalt valitud ja kõik muud teed tuleb sulgeda. Kui
silm püüab nii paari heita kui ka põgeneda, ei tule tema elust suurt välja.
Kuidas
silmud oma valikuid teevad?
Silmu
basaalganglias on striatum
(juttkeha). Striatum võtab aju teistelt osadelt vastu nn pakkumisi, millest
igaüks esindab teatud tegevust. Üks osa sosistab „heida paari“ ja teine
„põgene, on oht“ jne. Neid tegevusi ei saa kõiki teha korraga. Üht tegevust
lubatakse, teised inhibeeritakse. Paljud neist pakkumistest tulevad silmu aju
osast nimega pallium (mantel), mis
arvatakse on arenenud planeerimistegevuseks – palliumi iga väike osake ise
tegevuste jaoks. Ja iga neist osakestest püüab teist üle trumbata ning iga
osakese tugevus sõltub parasjagu sellest, kui väärtuslik on antud hetkel kehale
mingi antud tegevus.
Basaalganglia
valib välja tugevaima, annab sellele vaba pääsu lihastele ja lülitab välja kõik
teised tegevused.
Inimaju
on muidugi palju keerulisem. Meil on ka ülikeeruline närvisüsteem, mis
võimaldab meil teha äärmiselt arukaid otsuseid. Ja aju, kuigi moodustab 2% keha
massist, kasutab viiendiku kogu keha energiast.
Hoolimata oma keerukusest on inimaju basaalganglia jt imetajate ning
silmude aju basaalganglia üsna sarnane –samad alad, samad seosed, samasugune
organiseeritus.
Inimaju
striatum võtab sisendeid vastu
peamiselt cerebral cortexi(ajukoor)
kaudu. Just ajukoor on inimestel palju suurem ja rohkem arenenud, kui teistel
loomadel ja mängib võtmerolli meie tohutu intelligentsuse puhul.
Kui
inimene läheb restorani on see seotud väga mitmete otsuste tegemisega. Sellise
lihtsa tegevuse jaoks peab kõigepealt tekkima motivatsioon süüa, siis tuleb
otsustada, mida tahetakse süüa ja kuidas sinna jõuda. Keha peab suutma
restoranini jõudma, seal istuma ja toitu suhu panema. Palju keerulisem, kui
teisel robotil. Kaasatud on nii motivatsioonilised, kogniitivsed kui ka
motoorsed tegevused, mida kõiki koordineeritakse aju erinevates osades. Kuidas
aju selle kõige toime tuleb?
Ajust
ei ole veel kõik teada, kuid Sheffieldi Ülikooli teadlased Peter Redgrave ja
Kevi Gurney selgitavad seda nii:
Oletame,
et sa ei ole mõnda aega söönud. Ellujäämise seisukohalt vajab sinu keha
energiat, seetõttu on söömine väärtuslik tegevus. Esiteks tekib motivatsioon
süüa. Striatuse alumine osa vastutab
võistlevate motivatsioonide ja emotsioonide valiku eest. Siin tehakse valik:
nälg, janu, seks, hirm, külm või kuum – need kõik
võistlevad omavahel, et valitud saada. Kui meie energiatase on madal, siis siit
tuleb väga tugev signaal. See signaal võidab võistluse ja tal lubatakse ennast
väljendada – inimene tunneb nälga.
Kui tuntakse nälga hakkavad cortexi teised osad genereerima plaani: kuskohast ja kuidas süüa saab. Ülemises striatumis (dorsal striatum) hakkavad võistlema valikud: külmkapp, pitsa tellimine, lähim restoran või väga hea restoran kuskil kaugemal. Selle võistluse puhul sõelutakse infot: kui hea mingist valikust oli toit eelmine kord, mida teised on öelnud, kui palju pingutust see nõuab ja kui kallis see on.
See
väga hea restoran pakub tõesti head toitu, kuid sa ei taha sinna praegu sõita.
Külmkapist tuleb kõige odavam aga seda tuleb valmistama hakata. Lähim restoran
on kiiresti kättesaadav ja pole kallis, nii et see võidab võistluse.
Nüüd
on plaan olemas, mis edasi? Kuidas sa sinna saad: jalutad, jalgrattaga, autoga,
bussiga? Taas kord tulevad sisendid striatumisse (dorsal striatum): sa tahaksid
värsket õhku, kuid samuti tahad sa kiiresti kohale jõuda ja nii võidab
jalgratas. Kui sa jõuad rattani, mis saab nüüd: kuidas sa selle liikuma paned,
kas on vaja liigutada käsi, ajada jalgadega ringi pedaale või raputada pead?
Vastus tundub meile lihtne, kuid õige valiku jaoks on ajul ikkagi vaja valida
ja teha otsus.
Kõigi
sisendite vahelt ühe valimine on mõjutatud kogemustest, sisemistest ja
välimistest vihjetest ning basaalganglia lubab ainult kõige tugevamal signaalil
võita.
Et
aru saada, kui oluline basaalganglia otsused meile on, vaatame mis juhtub siis,
kui see ei tööta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar