Näljane aju vol 10 - suur tükk ajab suu lõhki, pühadeaja toidulaud

 

Kipun juba Stephan Guyenet raamatuga "Hyngry Brain" ühele poole saama, et kirjutada kahest menopausi puudutavast raamatust. Aga mõned peatükid on veel jäänud:

Washingtoni Ülikooli teadlane Mike Schwartz leiab oma tööde käigus, et isu mõjutab ka neuropeptiid Y (NPY) ja hiirte ajju viiduna kutsub esile tohutu söömistungi.

Neuropeptiidid on valgulaadsed molekulid (“peptiidid”), mida neuronid kasutavad teiste neuronitega suhtlemiseks. Selles osas on nad oma funktsioonilt üsna sarnased neurotransmitteritega (nagu serotoniin, dopamiin ja norepinefriin), kuna nad toimivad "keemiliste sõnumisaatjatena", mis võimaldavad ühel neuronil mõjutada teise aktiivsust.

Ka neurotransmitteritele sarnased neuropeptiidid liiguvad vesiikuliteks nimetatud “pakendites”. Need vesiikulid pakitakse kokku ja liigutatakse (transporditakse) läbi neuroni, kuni nende vabastamiseks antakse konkreetne signaal. Pärast vabanemist triivivad neuropeptiidid kogu sünapsi või aju ulatuses, kuni mõni teine ​​rakk võtab need vastu, kus nad avaldavad mõju närviaktiivsusele.

Teisisõnu, nii neurotransmitterid kui ka neuropeptiidid on osa sellest, mis võimaldab neuronitel signaalide edastamiseks ja teabe töötlemiseks üksteisega "suhelda" - mis ilmselgelt võimaldab ajul toimida ühtse tervikuna, mitte lihtsalt olla kamp isoleeritud rakke.

Neuropeptiidide ja neurotransmitterite vahel on siiski kaks peamist erinevust. Esimene erinevus on see, et neuropeptiidid on üldiselt palju suuremad molekulid kui neurotransmitterid. Teine - ja veelgi olulisem - erinevus on see, et neurotransmitterid on suhteliselt kiire toimega ja tekitavad neid vastuvõtvas neuronis väga kiire ja lühiajalise vastuse; seevastu neuropeptiidid toimivad palju aeglasemalt ja põhjustavad vastuvõtvale neuronile oluliselt pikemat või püsivamat toimet.

Meile on tuttavamad vast sellised neuropeptiidid nagu:  melatoniin (und reguleeriv hormoon), oksütotsiin (nn armastuse hormoon, aitab rinnast piima väljutada ja kontrollib emaka kokkutõmbeid sünnituse ajal), vasopressiin, kilpnääret stimuleeriv hormoon.

Neuropeptiid Y - või lühidalt lihtsalt “NPY” - on siis ühend, millel on palju erinevaid võimalikke mõjusid kehale ja ajule. Paljude muude huvitavate funktsioonide kõrval on sel võtmeroll stressi, valu ja ärevuse korral. Kuid selle toimemehhanismid näivad olevat üsna keerukad ja teadus uurib endiselt aktiivselt, kuidas see neuropeptiid võib olla seotud füsioloogilise ja psühholoogilise tervise erinevate aspektidega.

On leitud, et NPY mõjutab söögiisu nii, et hiir tunneb ennast halvasti seni, kuni hakkab sööma.

Peamine põhjus, miks ülekaalulised loomad üle söövad ja tohutult paksuks lähevad, on see, et nende NPY neuronid on pidevalt üliaktiivsed, kuna läheduses pole leptiini, mis neid vaos hoiaks. Vabane NPY neuronitest ja loomad salenevad isegi leptiinita. Sellel on teine, veelgi tähelepanuväärsem tähendus: nälg, kinnisidee toiduga - paljud füsioloogilised ja psühholoogilised mõjud, mida näeme dieedil, näljas või leptiinita sündinud inimestel - võib olla suuresti tingitud hüperaktiivsete NPY neuronite populatsiooniga.

Teen raamatust väikese kõrvalhüppe ja toon siinkohal ära, mida täna ARVATAKSE, et NPY mõjutab. Rõhk sõnadel võibolla ja arvatavasti: veel ebaküllaldaste tõenditega võib NPY mõjutada stressi ja ärevusseisundit, isu ja kehakaalu, depressiooni, mensest, krampe;  loom- ja rakuuuringud näitavad, et peptiid võib mõjutada alkoholi tarbimist, tsirkaadia rütmi, valu, vererõhku, mälu, seksuaaltungi ja vähki.

Tegurid, mis võivad NPY taset tõsta

Kortisool ja deksametasoon

Raske treening

“Adaptogeenid”, näiteks Rhodiola

Kokkupuude külmaga

Kontrollitud kokkupuude “kuumastressiga”, näiteks saunaskäiguga

Psühholoogiline stress

Nikotiini ärajätmine

Tegurid, mis võivad vähendada NPY taset

Leptiin

Insuliin

Nikotiin

 

Inimkehas on seni kindlaks tehtud 100 neuropeptiidi ja võib arvata, et neil kõigil on oluline mõju.

Guyenet kirjutab oma raamatus „Hungry Brain“: 

„Tegelikult oleme rasvumist ravinud lugematu arv kordi - närilistel. Nüüd on meil võimalus võtta peaaegu kõigi liikide geene, manipuleerida neid, et nad teeksid seda, mida me tahame, sisestada need hiire genoomi, nii et need avalduksid aju teatud rakupopulatsioonides, ja kasutada neid toidu tarbimise, rasvumise mõjutamiseks ja paljuks muuks. Saame täpselt aktiveerida, vaigistada või isegi tappa hiire aju spetsiifilisi neuronipopulatsioone, kontrollides söögiisu ja rasvumist nii, nagu oleks hiir olnud marionett. Kaasaegne neuroteadus on saavutanud kõrgusi, mis oleks teadlastele alles mõnekümne aasta eest tundunud ulmelised.“

Kuid me ei saa seda teha inimestega. See ei oleks esiteks eetiline ja teiseks ei ole täpselt teada, kuidas pikas perspektiivis selline ajuga manipuleerimine tervisele mõjub.

Peame eetiliseks ravimite kasutamist söömist kontrollivate aju ahelate müksamist ning teadlased on juba välja töötanud palju kaalulangetajaid, mis seda ka teevad. Kahjuks on ravimid äärmiselt nüri vahend, mis sobib halvasti nii keeruka elundi kui aju mõjutamiseks. Seda seetõttu, et kui võtame tableti või süsti, ujutab see üle kogu aju, kaasa arvatud kõik kaheksakümmend kuus miljardit neuronit, ja triljoneid ühendusi nende vahel, mis koos täidavad lugematul hulgal ainulaadseid ülesandeid. Sellele väljakutsele lisandub veel see, et  suur osa söömist ja rasvumist reguleerivatest keemilistest signaalidest kasutatakse ka muude eesmärkide jaoks  nii ajus kui ka kehas.

See muudab sihtmärgi tabamise ilma kõrvaliste kahjustusteta väga keeruliseks. Midagi sarnast, kui proovite naelu kuvaldaga seina lüüa: võite mõnikord naela sisse saada, kuid võite ka seinale päris palju viga teha. Seetõttu on enamikul toidutarbimist mõjutavatel ravimitel vastuvõetamatud kõrvaltoimed, näiteks varasema ravimi rimonabandi (“pöördmarihuaana”) ohtlikud psühholoogilised mõjud. Väga vähestel seni tuvastatud kaalulangetusravimitel on vastuvõetavad kõrvaltoimed ja need vähesed, mis kõrvaltoimeteta, pole ka hõbekuulid, mis imet teeksid. Kuid me jätkame otsimist, lootes läbimurdele ja on võimalik, et meie laienevad teadmised teevad selle kunagi ka võimalikuks.

Ma lisaks siia vahele, et kui peavoolu teadlastele ei ole eetiline igasugu ainest või protseduuri ravimina välja lasta, siis alternatiivsel lisandi ja imerohutööstusel puudub igasugune arusaam eetikast, kui on vaja oma potsik hea hinna eest maha müüa.  Seda enam, et lisandil ei ole kohustust kõrvaltoimeid pakendile märkida ja imerohuga kauplemine on nii või teisiti põranda all ja igasugune vastutus puudub üldse. Leptiini müüb lisanditööstus suure eduga, pannes oma turundusstrateegiasse hiirtega uuringud, hoolimata sellest, et inimeste juures taolist edu ei täheldata.

Aju-uuringud on veel ka näidanud, et ülekaalulistel inimestel on hüpotalamuse piirkonnas kahjustus – midagi põletikulaadset.

"Kõige jubedam järeldus," selgitab Washingtoni Ülikooli teadlane Ellen Schur, "on see, et söödud toit ise võib kahjustada ajupiirkondi, mis peab reguleerima kehakaalu ja söögiisu, samuti veresuhkrut ja mingil määral ka reproduktiivset funktsiooni.” Nii nagu Elisa Moseri (varasem postitus) hüpotalamuse kasvaja põhjustas tal rasvumise, võib kergem ajukahjustuse vorm kaasa aidata kaasa meie laienevatele vöökohtadele.

Sel alal ei ole uuringud kaugeltki veel lõppenud, kuid võime järeldada, et hüpotalamus on ülekaalu puhul surve all ja selle põhjustab tõenäoliselt (vähemalt osaliselt) ebatervislik toit, mida me sööme. Vastuseks sellele väljakutsele aktiveerib hüpotalamus laia rakuliste stressireaktsioonide rada ja mõned neist võivad summutada leptiini signaalimist ja aidata kaasa rasvumisele. Ajukahjustused on hirmutav termin ja see võib muuta olukorra lootusetuks inimestele, kes soovivad kaalust alla võtta. Kuid meie uuringud viitavad ka sellele, et protsess on pöörduv - vähemalt hiirtel. Kui võtame hiired rasvumist tekitavalt dieedilt ära ja jätkame tervislikku dieeti, isegi ilma nende kaloraaži piiramata, kaotavad nad liigse rasva, laienenud ajurakud - astrotsüüdid ja mikroglia muutuvad taas normaalseks. Seda ka juhul, kui ülekaalus on oldud pikka aega.

Lihtsa tähelepanekuga on teada, et Ameerika Ühendriikides toimub suurem osa meie aastasest kaalutõusust tänupüha ja uue aasta vahelisel kuuenädalasel perioodil ning et see lisaraskus kipub meiega püsima ka pärast pühade lõppu. Tänupühade õhtusöök on liigsöömise musternäidis ning jõululaupäev, jõulupüha ja aastavahetus pole sellest kaugel. Kogu selle perioodi jooksul uputavad heatahtlikud pereliikmed ja sõbrad meid küpsiste, pirukate ja muude ahvatlevate kaloririkaste hõrgutistega, mis kipuvad köögis seni silmale nähtavas kohas olema, kuni me need ära sööme. Toiduainete koguse ja kvaliteedi teatud kombinatsiooni tõttu tõstavad pühad igal aastal vastuvõtlike inimeste rasvasuse seadepunkti, viies meid järk-järgult märkimisväärse koguse rasva kogunemisele ja kaitsmisele. Ka ülejäänud aasta jooksul kipume kaalu küll veidi aeglasemalt tõstma, siis siin aitavad tõenäoliselt kaasa ka vahelduvad ülesöömisperioodid väljaspool pühi.

 

Nüüd ma loen veel siit välja midagi, mis tundub igati sobivat rohkem ei ole parem ja igal heal asjal on oma murdepunkt, millest hea asi muutub halvaks.

Liigne leptiin võib ise soodustada leptiini resistentsust. Selle toimimise mõistmiseks on vaja teada: leptiin ei korreleeru ainult keharasva tasemega; see reageerib ka lühiajalistele kalorite tarbimise muutustele. Nii et kui sööte paar päeva liiast, võib teie leptiini tase oluliselt suureneda, isegi kui teie kehakaal on vaevu muutunud (ja pärast seda, kui teie kalorite tarbimine normaliseerub, muutub ka teie leptiin). Midagi sarnaselt sellega, kui kuulate liiga valju muusikat, see kahjustab kuulmist ja kõrva helitugevus  langeb.

Ülaltoodu üks praktiline järeldus on see, et kui soovite oma kehakaalu pikas perspektiivis kontrollida, annab pikematele pühadeperioodidele keskendumine teie pingutustele kõige parema tulemuse. Strateegiate väljatöötamine pühade ajal ülesöömise vältimiseks, nagu näiteks pühade suupistetest vabanemine köögilaual ja traditsiooniliste retseptide kergemate versioonide küpsetamine, võib aidata päris palju kaasa enamuse meist kogu elu jooksul kogetava vaieldamatult ülespoole suunatud kaalukaare pidurdamiseks.

Ma ise olen mitmeid aastaid jõulude ajal katsetanud ka seda, et laual ei oleks liiga palju erinevaid toite. Pigem mõned lemmikud ja hea puu- ning salatikraamivalik.