Näljane aju vol 7 - saadud ja kulutatud kalorid

 

Supernaturaalne võrgutamine

Olen Guyenet raamatuga "Hungry Brain" jõudnud poole peale.😊

Tehnoloogia on võimaldanud meil luua palju maitsvamaid toite nendest, mis pärit loomulikust keskkonnast ja see omakorda on viinud aju segadusse ning tekitanud ebaloomulikud reageeringud.

liivatüll

Kuid inimene ei ole ainus olend, kes end kunstlikkust petta on lasknud. Mõte, et meie loomupäraseid toimimisskeeme saab kunstlikult võimendatud variantidega ära petta on üsna vana.  Juba 1930 aastal tegid teadlased eksperimendi liivatülliga – pakkudes talle tema munade sarnaseid, kui suuremaid ja suuremate täppidega kunstlikke mune. Lind hülgas oma väikesed munad ja läks kunstmunade peale.

Samamoodi käitusid meriskid ja hõbekajakad, kes hülgasid oma munad, et minna absurdselt suurte kunstlike munad juurde. Taani bioloog Nikolaas Dinbergen mõtles välja termini supernaturaalne stiimul -fenomen, et on võimalik pakkuda stiimulit, mis on naturaalsest efektiivsem.

Ükskõik millised on mingi liigi loomupärased eelistused, neid on võimalik ülestimuleerida, pakkudes tavapärasest võimsamat signaali ja see viib nii mõnigi kord hävitava käitumiseni.

Inimaju jaoks on sellisteks supernormaaseteks stiimuliteks pornograafia, hasartmängud, videomängud ja kiirtoit.

Kontsentreeritud toit pakub meile tugevat stiimulit, me oleme seda tarbijana soovinud osta ja tootjad on vägagi valmis meile seda müüma. Ja tootjate eesmärgiks ei olnud rasvumise epideemia, vaid lihtsal soov saada rohkem raha.💲💲💲

OFT (optimal foraging theory) teooria ütleb, et loomad on arenenud omale toitu hankima kõige efektiivsemal viisil. Ja antropoloogid ja bioloogid on selle pannud lihtsasse valemisse:

 

Ehk toidu väärtust hinnatakse kalorite järgi, mis jääb üle, kui lahutada selle toidu saamisele kulutatud energia (ja aeg). Selliste mudelitega toimetatakse ka majanduskasumit arvutades. Kui ka rott ei taipa midagi majandusteooriast ja kasumist, on tema aju ehitus selline, et ta käitub kasumimudeli järgi. Me oleme kõik automaatselt sellist mudelit järgivad.

Antropoloogid on täheldanud, et kütt-korilased koguvad harva madala kalorsusega toitu (nagu näiteks lehed).  Poleks loogiline kulutada 200 kcal kogumaks 50 kcal väärtusega salatit. Mesi on seevastu suure kalorsusega ja hadzad jätavad teised asjad pooleli, et minna mee järgi.

OFT ei seleta muidugi inimese käitumisest kõike. Kuna inimestel on kalorite kõrval ka teisi eesmärke. Vahel võivad nad tundide kaupa otsida erkpunast sulge, mis sobib mõne rituaali jaoks. Toidu kvantiteedi kõrval võib olulist rolli mängida ka kvaliteet. Mängu tuleb ka risk – korjata puuvilju, mis ripuvad nõrga oksa küljes, ei ole kukkumist väärt.

Ometi on OFT abil võimalik saada teatud vihjeid – nii nende kohta, kes kütivad metsas kui ka nende kohta, kes peavad jahti toidupoes.

Ürgne pärand

Aché lapsed

Erinevate kütt-korilaste kogukondade söömisharjumusi saab vaevalt nimetada mõõdukaks.  Nii Pontzer („Burn“) kui ka teised erinevate hõimude juures töötanud teadlased märgivad, et kütt-korilaste söömist võib pigem iseloomustada sõnaga aplus. Hill kirjeldab, kuidas  Aché (Paraguay) mehed sõid korraga ca 2,5 kg rasvast liha, jõid 1,5 liitrit mett või sõid 30 metsikut apelsini. 

Hadzad teevad pingutusi, et püüda kinni rasvasem loom. Ja kui see on tapetud (sebra), siis nad leiavad üles kõige rasvasemad kohad ja need süüakse ära kõige enne – keedetakse, leem juuakse ära ja iga väiksemgi kondike tehakse täielikult puhtaks.

Ometi pole neis kogukondades ülekaalu. Hadza meestel on 11%  keharasva, naistel 20% keharasva ja see ei tõuse vanusega.

Ache ja Hadza inimestel ei ole toidupuudust, kuid nad ütlevad, et on tihti näljased. Liha on neil sageli laual, kuid rasvast liha harva. Ka mett on tihti, kuid mitte nii palju, et kõik saaks oma vajamineva kalorihulga kätte.  Nii vahelduvad rohke kalorsusega päevad väiksema kalorite arvuga.

"Nende aju on loodud selliseks, et soovida rohkem toitu, sest rohkem toitu muutub suuremaks viljakuseks ja suuremaks ellujäämisvõimaluseks ning need asjad toovad kaasa suurema reproduktiivsuse [sigimisedu]."

Aplus on nende jaoks hea. Tarbides kohe ära iga olemasoleva suhkru, rasva ja valgukalori on võimalik metsikus keskkonnas hästi elada ja järglasi saada. Pole põhjust ennast tagasi hoida  ega kaloreid lugeda.

Meie tänases ülima toiduküllusega keskkonnas on sellised impulsid meile kahju tekitavad, eriti, kui me ei suuda neid kontrollida.

Kütt-korilaste kõrge kalorsusega toidud samas ei ole väga suure kasumiga, kuna kulu toidu saamiseks on samuti suur. 

Tänases toidupoes, kus pea kõik toidud on suure kalorsusega, püüab aju ikkagi otsida parimat pakkumist – rohkem kaloreid vähema vaeva eest.

Brian Wansink Cornelli Ülikoolist tegi meie söömiskäitumise kohta huvitavaid eksperimente. Ta pani maiustusi (Herchey Kisses) kontoriruumis kolme kohta: töötaja lauale, sahtlisse ja toa teises otsas asuva kapi peale. Laualt on kommi kerge võtta, sahtel nõuab paari lisaliigutust ja kapi juurde minek veel rohkem. Iga korraga jääb kommi väärtus väiksemaks. Osalejad, kelle laual oli kommikauss, sõid keskmiselt 9 kommi päevas. Sahtlist söödi 6 kommi päevas. Ja toa teisest otsast võeti 4 kommi päevas.

Wansink märgib, et eskimol ei ole kasumlik minna lõunasse mango järele ja et me oleksime rahvana tervemad, kui hamburgeri vms järgi tuleks minna 5 km ja ronida puu otsa.

Hoia näksid endast eemal

Praktiline nõuanne: ära tee endale teed toidu juurde väga lihtsaks. Ka kergena tunduvad takistused: karbi avamine, kaane keeramine mängivad rolli selles, kui palju üle süüakse.

Meie toitumiskäitumist ei mõjuta üksnes toidu enda muutumine, vaid ka selle hind ja aeg ning pingutus.

1929 aastal kulutati USAs sissetulekust 29% toidule, siis 2012 aastal oli langenud see 10%ni sissetulekust.

Võtsin lahti Eesti Statistika ja leidsin, et meil 2012 moodustas toit ja mittealkohoolne jook 21-31% sissetulekust. Eesti palkade ja hindade vahel haigutab jätkuvalt suur auk (võrreldes teiste lääneriikidega).

Kui vanasõna ütleb. „Nälg on parim kokk“, siis ka „odav“ on üsna hea kokk. Mäletan, et käisin Viljandimaal kunagi aastaid tagasi rääkimas taimetoidust psoriaasihaigetele ja kui ma alustasin lauset: „Kui te lähete poodi, siis keha viib teid ...“,  siis saalist hõikas üks mees: „... kõige odavama toidu juurde.“ Kuigi mina tahtsin selle lõpetada:  „...kõige kaloririkkama toidu juurde.“ Kõik naersid aga tõde see on. Eestis on toidu odavus see, mis teeb väga paljude jaoks esimese valiku. Ja kuigi puuviljad-aedviljad ei ole  väga kallid, siis võrreldes odava kiirtoiduga, pakuvad nad palju vähem kalorit ja suuremat pingutust (valmistamine, söömise aeg).

Iga aastakümnega oleme järjest suurema osa oma toiduvalmistamisprotsessist andnud restoranidele ja tehastele. Me oleme liikunud järjest enam kiirtoidu poole. Meil pole vaja isegi lahkuda toast või autost, et süüa saada. Meile tuuakse kõik kätte. Müüakse valmispakitud eineid, lastele kooli toidukarpe, külmutatud pitsasid on kerge üles soojendada. Jne, jne Pingutame toidu saamiseks ja valmistamiseks üha vähem raha ja vähem kulub ka aega.  

Hadzad saavad nö suurepäraseid toidupakkumisi aeg-ajalt, meie iga päev mitu korda. Samas oleme loodud head pakkumist vastu võtma.

Kuidas aju tunneb ära hea pakkumise ja motiveerib meid seda vastu võtma?