Liikumine
ei aita meil eriti kaalust alla võtta, kuid meie kehad tunnevad ennast
paremini liikudes. Kui need ei ole kalorid, siis mis meid ennast hästi tundma
paneb?
Liikumine
ei muuda kalorite arvu, kuid muudab seda, kuidas me kaloreid kasutame ja see on
oluline.
Mees,
kes suudab teha ühe korraga rohkem kui 10 kätekõverdust, vähendab
südamehaiguste riski 60% (võrreldes nendega, kes seda ei suuda).
Intensiivne aktiivsus on defineeritud igasuguse liikumisena, mis võtab 6 või enam METS
(varasemad postitused) ja see mõjutab positiivselt kogu keha. See on selline
liikumine, mis paneb südame kiiremini lööma, kiirendab verevoolu ja sellega
lämmastikoksiidi tootmist, mis hoiab sooned avatud ja elastsed. Elastsed sooned
kipuvad koguma vähem kattu, mis võivad põhjustada südameprobleeme.
Keskmine
aktiivsus on 3-6 METS – aiatöö, kiirem
kõnd või tavaline rattasõit on samuti suurepärane. See aitab glükoosil kiiremini
verest väljuda ja on teada, et selline liikumine parandab tuju, vähendab
stressi ja on abiks depressiooni puhul. Regulaarne liikumine hoiab teravana ka
sinu mõistuse, hoides vanuse lisandudes ära kognitiivse languse.
Jooksmine
ja muu aeroobika soodustab verevoolu ajju, mis vabastab neurotropiinid –
molekulid, mis toetavad ajurakkude kasvu ja tervist.
Nad
Liebrman kirjutab oma raamatus „Excercised“ , et füüsiline aktiivsus mõjutab
iga süsteemi kehas, alates reproduktiivsüsteemist kuni immuunsuseni.
Uuringud
Hadzade juures näitasid, et meie kehal on energiakulu osas kindlad raamid. Kui me
suurendame oluliselt aktiivsust, siis
keha tõmbab teistelt süsteemidelt kaloreid ära.
John
Speakmani laboris tehtud uuringud hiirtega näitasid, et kui kaloreid väga napib,
siis tõmbuvad teatud organid kokku: süda, kopsud ja maks. Hiir kaotas kaalu.
Aju on kaitstud, selle suurus ei muutunud. Soolestiku ja mao maht tegelikult
aga kasvas – et toidu igast terakesest võimalikult palju välja pigistada. Kõige
teravam oli vahe põrna ja suguorganite vahel. Põrn – immuunsüsteemi peamine
organ –sulas peaaegu täiesti, suguorganid
seevastu jäid muutusteta. Seega ütleb hiirte ainevahetus: elu on lühike,
tee lapsi, immuunsüsteem on valikuline.
Meie,
inimestega, kelle elutsükkel on palju pikem, on asjad teisiti. Shuari laste
uuring näitas, et kui immuunsüsteem tarbib infektsioonide tõttu rohkem
kaloreid, siis selle arvel pidurdub kasv.
Kui
inimestel on rasked ajad, siis meie süsteem teeb rangeid korraldusi, et jääda
ellu. Kui aktiivsus hakkab keha jaoks minema üle piiri, siis need süsteemid,
mis ei ole hädavajalikud, lülituvad kokkuhoiule või välja. Hädavajalikke
süsteeme kaitstakse kuni kibeda lõpuni välja. Ja nii on väga tugeval treeningul
(ületreeningu sündroom) suur mõju meie tervisele.
Kui
keha on viiruse, bakteri või parasiitide rünnaku all, on immuunsüsteemi esimene
vastus põletik. Immuunsüsteemi rakud
saadetakse koldesse, tonnide viisi signaalmolekule (tsütokiinid) lastakse verre
ja haigestunud koht paistetab üles. Põletik on energiakulukas kuid hädavajalik
protsess. Keha kiirabi.
Suured
probleemid algavad siis, kui põletik tekib valesse kohta – mõne õietolmutera
või toidumolekuli tõttu. See on sama, kui tuletõrjemeeskond marsib voolikutega läbi
maja, mis ei põle. Kroonilise põletiku korral meeskond ei lahkugi. Sellel on
hävitavad tagajärjed.
Põletik
võib mõjutada ka hüpotalamust, toetades ülesöömist ja düsregulatsiooni muudes
kohtades. Juba kaua on teada, et regulaarne aktiivsus aitab kroonilist
põletikku vähendada. Kindel kaloriraamistik aitab seda keha loogikat paremini
mõista. Kui kehal on vaja kulutada kaloreid aktiivsusele, siis põletiku jaoks
lihtsalt ei jätku. Kui aga treening muutub kehale liiga kulukaks, siis
immuunsüsteem ei vasta enam ka ohtlikele olukordadele.
Stressi
puhul on oluline, et keha reageeriks sellele korrektselt. Adrenaliin ja
kortisool – hormoonide kokteil, mis tõmbab üles võitle või põgene vastust –
aitasid kütt-korilastel põgeneda metsloomade eest. Täna võib vaja olla põgeneda röövli eest või tulla toime
linnaliikluses. Stressiga on aga samamoodi, kui immuunsüsteemiga, kui
stressivastus tuleb ja enam ära ei lähe, on tulemuseks krooniline stress. See
omakorda on tervist kahjustav.
Aktiivsus
on näidanud häid tulemusi kroonilise stressi alandamise suhtes. Šveitsi
uuringus vaadeldi stressi spordiga tegelevate ja istuva eluviisiga inimestel.
Vanus, kaal ja pikkus ning ärevustase oli sama. Mõlemas grupis tõusis
südamelöökide arv ja kortisooli tase, kuid spordiga tegelejatel oli see kergem
ja taandus kiiremini.
Veel
üks uuring ülikoolieas keskmise depressiooniga naiste osas – 8 nädalat
regulaarse sörkjooksuga ja 8 nädala ilma regulaarse treeninguta. Treeningul ei
olnud mingit mõju kaalule aga see vähendas stressi vastust. Treeningu ajal
tootis keha 30% vähem adrenaliini ja kortisooli ja ka depressiooni osas oli
paranemist.
REPRODUKTIIVSÜSTEEM
Küsimus:
Kellel on kõrgem testosterooni
(meessuguhormooni) tase, kas Hadza meestel nende parimas eas või Bostoni mehel,
kes diivanil lösutab?
Hadzade
testosterooni tase on poolt sellest, mis keskmisel USA mehel. Asi pole ainult
Hadzades ega ainult testosteroonis. Füüsiliselt aktiivsete, vormisolevate
Hadzade, Shuaride, Tsimanede meestel ja naistel on võrreldes lääne istuva eluviisiga
inimesega palju madalam suguhormoonide tase, nii testosterooni, östrogeeni kui
progesterooni osas.
Läänes läbiviidud uuringu kohaselt on ülikooliealistel
naistel, kes teevad trenni, reeglina madalam östrogeeni
ja progesterooni tase.
See
näitab, et väga aktiivsel elustiilil on
suguhormoone vähendav toime. Ehk mida rohkem kaloreid läheb aktiivsuseks, seda
vähem antakse neid reproduktiivsüsteemile. Anthony Hackney on uurinud
vastupidavustreeningu mõju aastakümneid. Regulaarsetel jooksjatel (meestel) on
10% madalam testosterooni tase, võrreldes samas eas istuva eluviisiga meestel. Sh 10% madalam pärast aastast treeningut, 15%
madalam peale 2 aastat treeningut ja 30% madalam peale 5 ja rohkemat
treeninguaastat.
Reproduktiivsüsteemi
allasurutus võib kõlada halva asjana, kuid pigem on asi vastupidi. Aktiivsus
hoiab reproduktiivhormoonide hulga kontrolli all ja nii tekib siin vähem vähki
ja haiguseid. Arvata on, et kauges minevikus meie suguhormoonide tase oli
rohkem nagu Hadzadel, mitte nagu tänasel istuval inimesel. Hadzade juures, kus
puuduvad sünnikontrolli vahendid, on naistel laps iga 3-4 aasta järel. USAs on
naistel, kes ei kasuta vahendeid, laps iga 1-2 aasta järel, isegi siis kui nad
toidavad rinnaga. Väiksem aktiivsus võimaldab panna rohkem kaloreid
reproduktiivsüsteemi ja sünnitusest taastutakse kiiremini.
Kui aga aktiivsuse tase tõuseb ekstreemsuseni, siis reproduktiivsüsteem saab tõsiselt kannatada. 1890datel aastatel oli rattaspordis dopinguskandaal. Moodne jalgratas pandi kokku 1885 aastal ja ravimite/narkootikumide kasutamine oli spordialal levinud ja aktsepteeritud. Probleemseks läks asi siis, kui ratturid hakkasid surema tolleaegsesse dopingukokteili: kokaiin, kofeiin, heroiin ja strühniin. Ratturid samas osalesid järjest suurematel ja raskematel tuuridel, kasutades valuvaigisteid ja stimulante. 1967 aastal keelustati narkootikumid ja stimulandid ning kohe lõpetasid sportlased ka tunnistamise, et neid aineid kasutavad. 1960 aastatel hakkasid sportlased kasutama dopinguna testosterooni ja selle variatsioone.
Need keelustati 1975, kuid on tänaseni laialt kasutusel.
2006 aastal oli 45% dopingujuhtumitest seotud
testosterooni ja selle sünteetiliste variantidega. Võib tekkida küsimus, miks
tippsportlased riskivad oma tervisega ja võtavad lisaks testosterooni –
suguhormooni, mida nende keha ise toodab? Jah, testosteroon aitab lihastel
kasvada ja tekitab agressiooni, mis on võistluse läbimiseks vajalik, eriti kui
sul pole võistlustuju. Ja vastus peitub siinkohal selles, et raskete treeningute
tulemusena on reproduktiivsüsteem allasurutud ja ei tooda testosterooni
piisavalt. Tavainimese spordiharjumused on keha toetavad alandavad põletikku, vähendavad stressi,
hoiavad suguhormoonide arvu tervislikul tasemel. Ekstreemse treeningu puhul on
asi teine. Tour de France osalejad kulutavad 6000 kcal päevas ja see võistlus
kestab kuu aega. Kehast pigistatakse välja viimane, paljud vajalikud süsteemid
kehas lükatakse tahaplaanile. Seda, et
ületreeningu sündroom on olemas ja see kahjustab tervist teatakse juba ammu.
Tippsportlased jäävad kergemini haigeks ja paranevad vigastustest aeglasemalt,
kuna immuunsüsteem on maha surutud. Kortisooli juurdevool, mis aitab hommikuti
ärgata, on samuti maha surutud ja nad on kogu aeg väsinud. Reproduktiivsüsteem
on talveunes, libiido langeb. Naistel on ebaregulaarsed tsüklid, meeste
spermatosoidide arv väheneb.
Tundub
loogiline anda sellistel puhkudel rohkem toitu, kuid tegelikkuses on ainus
võimalus tervis normaalsele tasemele tuua – koormuse vähendamine.
Kui
palju treeningut on normaalne?
Hadzade,
nii meeste kui naiste füüsiline
aktiivsus on päevas ca 5 tundi. 1-2 tundi sellest on aktiivsus, mida
nimetatakse „keskmiseks ja intensiivseks“ – kiire kõnd ja juurikate kaevamine,
mis tõstab südamelöökide arvu. Ülejäänud on kergem liikumine - marjade korjamine, laagris ringi liikumine.
Sarnased on ka Tsimanede ja Shuaride aktiivsus. 5 tundi aktiivsust, 1-2 tunni
intensiivsema liikumisega on normaalne olnud meie esivanematele. Hadzade mehed-naised teevad päevas ca 16000
sammu.
Tippsportlane
treenib päevas ca 5 tundi tasemega, mida loetakse intensiivseks (6 + METS).
Olümpiaujujad ujuvad ca 6 tundi päevas treeningute ajal. See on pea 3x suurem
koormus, kui meie kehale on normaalne – vaadeldes tänaseid kütt-korilasi.
Seega
pole ime et tippsportlased on valmis eksperimenteerima hormoonide jt ainetega,
et üliinimlikke programme, mis ainevahetuse pea peale pööravad, kuidagi
tasakaalustada.
Metsikus
looduses elavad šimpansid seevastu liiguvad päevas 1-2 tundi ja enamik
sellest ajast on kerge aktiivsus. Päeva peale tuleb kokku ehk 5000 sammu. See
kattub tänase keskmise ameeriklase omaga – 5000 sammu ja 20 minutit intensiivsemat
liikumist. Inimkeha on aga loodud enamaks, kui me käitume nagu ahvid, jääme
haigeks.
Üle
maailma tehtud uuringud näitavad, et tervise juures on oluliseks faktoriks see,
kui aktiivsed me oleme. USA uuring 5000 inimesega näitas, et inimesed, kelle aktiivsus
on keskmine ja suurem üle tunni aja päevas, on palju tervemad ja risk surra on
80% võrra väiksem. Uuring 150000 austraallasega leidis, et 1 tund intensiivset
liikumist aitab ära hoida istuva töökohaga seotud terviseprobleemid. Glasgow´s
viidi läbi uuring postiljonidega, kes palju kõnnivad -15000 sammu päevas. Neil
praktiliselt puudusid südameprobleemid ja ainevahetushaigused. Ja see
toimub Šotimaal. Pole mingit vajadust
minna elama Aafrikasse, et olla terve.
Nii
et otsi omale sobiv liikumisviis ja liigu palju. See ei pea olema mingi kindel
treening – jalutamine, tantsimine, aiandus jms.
Hadzad
magavad sama palju kui meie, ca 7-8 tundi, kuid nende unetsükkel on regulaarne
ja selle dikteerib päike. Nad puhkavad ka päeval, kuid neil ei ole mugavaid
tugitoole ja diivaneid – pigem on istumisasend kükkasend, mis tugevdab
jalalihaseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar