Näljane aju vol 5 - liigsöömine ja sõltuvus

 

Toitu, mis pakub meile naudingut, nimetame maitsvaks. Maitsvad toidud on hea maitsega, mis tähendab, et aju hindab neid. Aju väärtustab teatud toite rohkem, kuna need annavad ajaloo vaatevinklist suurema võimaluse järglaste saamiseks. Ehk siis mida rohkem kaloreid, seda rohkem on kehal jõudu ja tahtmist järglasi anda. Või vähemalt oli nii meie kaugete esivanematega.

Kõige maitsvamad toidud täna on kaloririkkad ja kergelt seeduvad: jäätis, küpsised, pitsa, friikartulid, kartulikrõpsud, šokolaad, peekon. Need on ka toidud, mis kõige kergemini tekitavad tungi süüa ja liigsöömist ning nende tarbimise üle on kerge kontrolli kaotada. Sellised toidud on stimuleerivad, motiveerivad ja maitsvad ning teadlased on paigutanud selle ühise mõiste alla – toidupreemia või siis preemiatoit või ehk premeeriv toit (food reward), ei oska siin head eesti vastet leida. Premeerivad toidud võrgutavad meid.

Sam Houstoni Ülikooli psühholoogiaprofessor John de Castro ja tema uurimisrühm leidsid, et inimesed söövad 44 % rohkem kaloreid söögikordade ajal, mil toit on väga maitsev võrreldes söögikordadega, mil toit on nö tavapärane (et siis meeldivalt maitsetu?). Aju tajub maitsvaid toite nii väärtuslikena, et see motiveerib meid neid edasi sööma, isegi kui meil pole erilist energiavajadust - isegi siis, kui me juba upume energiasse.

Mis juhtub siis, kui toidult võtta ära premeeriv osa? 1965 aastal viidi läbi üks uuring. Uuringu eesmärgi püstitamisel märgiti:  

„Inimesel, erinevalt loomadest, hõlmab söömisprotsess keerukat segu füsioloogilistest, psühholoogilistest, kultuurilistest ja esteetilistest kaalutlustest. Inimesed ei söö mitte ainult nälja leevendamiseks, vaid ka söögitseremoonia meeldivuse, naudingute ja sageli teadvustamata vajaduste rahuldamiseks, mida on raske tuvastada.“

Ja seetõttu töötati välja ebaharilik süsteem: tehti kõiki vajalike makro ja mikrotoitaineid sisaldav maitsetu vedeltoit, mis tuli masinast ja mida sai juua kõrre abil. Uuringus osalejad olid haiglas, seega oldi kindlad, et nad saavad ainult seda toitu. Esimesed kaks osalejat olid saledad, nad tarbisid vedeltoitu (16 ja 9 päeva) oma tavapärase kalorihulga ulatuses ja kaalulangust ega tõusu ei toimunud.

Edasi tegid sama 2 äärmiselt rasvunud inimest. Neile öeldi, et nad võivad süüa millal iganes tahavad. Üks neist tarbis esimesel 18 päeval 275 kcal/päevas ehk vähem kui 10% tavapärasest kaloraažist. Teine tarbis esimese 12 päevaga ainult 144 kcla/päevas ja kaotas 10,5 kg.

 See näitas, et ülekaalulised inimesed on toidupreemiale vastuvõtlikumad, kuna saledad säilitasid oma kaalu ja ei võtnud kaalust alla.

2010. aastal otsustas Washingtoni osariigi kartulikomisjoni direktor Chris Voigt kuuekümne päeva jooksul süüa ainult kartulit ja väikest kogust toiduõli. Voigt protesteeris sellega föderaalse toiduabiprogrammi „Naised, imikud ja lapsed“ otsuse üle eemaldada kartul köögiviljade nimekirjast, mille eest makstakse toetust. Voigt väitis õigesti, et kartul on tegelikult üsna toitev - üks väheseid toiduaineid mis pakuvad piisavalt laia toitainete spektrit, et säilitada inimese hea tervis mitu kuud järjest. Kartulidieedist pikemalt olen kirjutanud blogis juba varem siin . Voigtil tekkis see probleem, et ta ei tundnud nälga ja sestap ei saanud hästi oma päevast kalorihulka täis. Ehk mida üheülbalisem ja üksluisem menüü on, seda vähem on tahtmist üle süüa ja kui see kestab pikemat aega, siis võib tekkida alatoitumus, samas näljatunnet ei ole.

Sama oli mul endal. Oli periood, kus menüü sisaldas palju puuvilja, kuid oli suhteliselt üksluine. Tagasivaadates võin öelda, et ilmselgelt sõin alla vajamineva kalorihulga, kuid näljatunnet ei olnud, kogused vähenesid. Kui mingil ajal võisin süüa päevas 10 banaani, siis pärast oli banaan nii harjumuspärane, et näljatunne kadus 4 banaaniga ja isu ei tekkinud. Kaal langes. Kõht tühi ei olnud. Siis tuleb ise ratsionaalne ajupool appi võtta, et mõista: kui kalorihulk ei ole vajamineval tasemel, jääb puudu ka vajalikest toitainetest. Menüü mitmekesistamine tõi isu rutem tagasi. Ainevahetuse kiiruse taastumisega läks kauem aega.

BUFFET EFEKT

Ja seda toitumissoovitused ütlevadki: söö mitmekesiselt. Selle eesmärk on, et mitmekesise valiku puhul on tõenäolisem, et ei teki toitainete puudust. Siin ongi jälle aga! Kui palju mitmekesisem?

Toidu mitmekesisusel on võimas mõju meie kalorite tarbimisele ja mida rohkem erinevaid toite ühel söögikorral pakutakse, seda rohkem me sööme.

Toidu mitmekesisuse mõju toidu tarbimisele on seotud närvisüsteemi põhiomadusega, mida nimetatakse harjumuseks. Harjumus on õppimise lihtsaim vorm - seda jagavad kõik närvisüsteemiga loomad.

Harjumus on kohanemise üks peamisi trikke, mida kasutame oluliste sündmuste eristamiseks ebaolulisest mürast, ja see on lihtsalt järgmine: mida rohkem puutume lühikese aja jooksul kokku mingi stiimuliga, seda vähem sellele reageerime. Me harjume lõhnadega, värvidega, teatud helidega, vaatepiltidega. Alguses segavad, varsti enam mitte ja me ei pane neid üldse tähele.

Barbara Rollsi ja tema kolleegide 1981. aastal tehtud uuringus hindasid vabatahtlikud kaheksa erineva toidu maitset, maitses neist vaid väikest kogust. Hiljem pakuti neile lõunasöögiks ühte hinnatud toitudest. Pärast lõunasööki hindasid nad taas sama kaheksa toidu maitset. Rolls leidis, et peale lõunat hindasid osalejad lõunasöögiks pakutud toitu madalama hindega, kui ülejäänud seitset toitu. Kui järgmise toidukorra ajal pakuti neile kõiki kaheksat toitu, siis lõunasöögiks pakutud toitu võeti kõige vähem.

See näitab, et võime süüa kindlat toitu ja tunda et kõht on täis, kuid see ei tähenda, et me ei sööks teisi toite, kui need on saadaval. Rolls nimetas seda nähtust sensoorspetsiifiliseks küllastumiseks. Küllastus on täiskõhutunne, mille saame pärast toidu söömist, ja sensoorspetsiifiline tähendab, et see täitumus kehtib ainult toitude suhtes, millel on sarnased sensoorsed omadused (magusad, soolased, hapud, rasvased). Küllastume soolasest, kuid suudame süüa magusat. Külastume hapust, kuid võime süüa rasvast jne.

Kuidas buffet efekti vältida? 

Vali üheks toidukorraks vähem toite. Kui juhtud vastuvõtule, kus pakutakse suurt valikut toite, piirdu kolmega. Saad oma kõhu ilusti täis.

Rootsi laua puhul kipume sööma suurejooneliselt, hoolimata sellest, et toit ei ole alati kõige lemmikum. Rootsi lauas pole meil võimalust harjuda mõne konkreetse toiduga, sest iga paari ampsu järel  sööme midagi uut. Aju küllastussüsteem annab lõpuks pidurit, kuid mitte enne, kui oleme söönud liiga palju. Sensoorne spetsiifiline küllastumus aitab selgitada ka seda, miks me hea meelega sööme ka pärast suurt einet magustoitu.  

Kanepisuits teaduse huvides

Väidetakse, et pärast kanepi tarbimist kasvab isu ja eriti kiirtoidu järele. Teadlane Richard Foltin tahtis seda fenomeni uurida ja võttis kaks gruppi, kellest üks suitsetas marihuaana sigaretti ja teine platseebo grupp suitsetas ilma aktiivse toimeaineta sigarette.

Marihuaanasuitsu peamine aktiivkomponent oli THC, mis aktiveerib retsptori CB1, mis ajus on  toidupremeerimise oluline mõjutaja.

Foltini uuringu tulemus oli üheselt mõistetav: mehed sõid pilves olles 40 protsenti rohkem kaloreid kui kainena, ja ka nende kehakaal tõusis kiiresti. Huvitav on see, et nad ei söönud liiga palju söögikordade ajal, vaid söögikordade vahel tarbiti hoopis rohkem maitsvaid magusaid suupisteid, näiteks komme. Mitmed muud uuringud on samuti kinnitanud, et marihuaana suurendab toidu tarbimist.

Kui THC aktiveerib CB1 retseptori ja see viib omakorda toidukoguste suurenemiseni ja rasvumiseni, siis kas ei peaks CB1 retseptori blokeerimine aitama kaalust alla võtta? Ja meil ongi olemas ravim  Rimonabant, mis vähendab söödavaid toidukoguseid ja alandab kaalu nii loomadel, kui ka inimestel.

Hoolimata sellest, et rohi on uuringutes ennast tõestanud ja Euroopas saanud kasutusloa kaalulangetamise rohuna, ei saa seda kasutada ravimina haiguste puhul selle tugevate kõrvaltoimete tõttu. Rimonabant suurendab depressiooni, ärevuse ja enesetapumõtete riski.

Sellegipoolest näitavad marihuaana ja rimonabant, kui tugev on premeerimissüsteemi mõju meie käitumisele, sealhulgas selle osas, kui palju me süüa otsustame. Ent kui toidupreemia põhjustab meie ülesöömist ja meid kõiki ümbritseb toiduküllus, siis miks mõnel inimesel tekib rasvumine, teisel aga mitte?

On selline huvitav näitaja nagu RRV_food  - relative reinforcing value of food (toidutungi tugevdav suhteline väärtus). See näitab, kui palju on inimene valmis tegema tööd, et toitu kätte saada, võrreldes toiduga mitteseotud tegevusega.  

Uuringus pidi naine mängima arvutis mängu, ja kui ta sai 2 punkti, anti talle komm. Edasi läks mäng järjest raskemaks st kui alguses sai ta samade saavutuste eest 2 punkti ja kommi, siis järgmine kord anti komm 4 punkti eest ja nii tõusvalt edasi. Vaadeldi kui kaua inimene on valmis toidu eest tööd tegema enne, kui ta loobub ja ütleb: „See pole seda väärt“. Samuti pidi osaleja teises arvutis sama punktisüsteemiga mängu mängima, kuid siis anti punktide eest ligipääs teda huvitavale ajakirjale – vaadeldi kui palju inimene on valmis panustama, et saada kätte mittetoiduline preemia.

Tulemused erinevad inimeste puhul väga palju. Osad on valmis toidu nimel kõvasti pingutama, teised väga vähe. Miks sellist asja uuritakse?

Näitaja RRV_food  püstitab küsimuse: „Kui sul on valik, kas sa pigem sööd või teed midagi muud?“

Meil on sageli valida, kas süüa või teha midagi muud. Uuringud näitavad, et see on toidugrupiti erinev. Magusa puhul on inimesed, eriti noored,  valmis tegema palju tööd. Ülekaalulised lapsed on valmis pitsa ja kommi jaoks tegema palju rohkem tööd, kui saledad lapsed. Ja nii on ülekaalulistel enamasti suurem RRV_food näitaja.

Samas ei ütle RRV_food näitaja, kas ülekaal tekib seetõttu, et RRV_food on kõrge või hoopis ülekaalulisel inimesel tõuseb RRV_food.

Selle uurimiseks püüti teada saada, kas RRV võib ennustada, kas inimene muutub ülekaaluliseks. Selleks mindi ajas tagasi sinnamaani, mil ülekaalulised lapsed olid veel saledad. Ja tulemused näitasid, et kõrgem RRV_food näitaja tõepoolest ennustab tulevast ülekaalulisust mitte ainult lastel, vaid ka teistel vanusegruppidel.

Ehk kui võtta grupp saledaid inimesi, teha kindlaks nende RRV_food näitaja, siis kõrgema näitajaga inimesed võtavad tulevikus kergesti kaalus juurde. Inimesed erinevad teineteisest oma motivatsiooniga saada kätte preemiatoite st inimesed, kes on vastuvõtlikud toidu premeerimissüsteemile omandavad kergemini ülekaalu.

Inimajaloo vältel on toidu jaoks kõvasti töötamine tähendanud ellujäämist. Kui meil poleks välja arenenud sellist tugevat tungi otsida ja leida omale toitu, ei oleks me arenenud ega kasvanud. See instinkt on meil siiani alles, kuid tänases maailmas, kus toitu on nii palju ja kõrge preemiaga toidud lihtsalt kättesaadavad, viib see meid kergesti liigsöömiseni.

Uuringud narkootikumidega näitavad veel, et inimese ainest sõltuvusse sattumine ei olene mitte ainult sellest, kui tugev tung mingit ainet kätte saada on, vaid ka tema võimest kontrollida oma tungi. Võimet kontrollida oma käitumist iha korral näitab impulsiivsus.

Impulsiivsus kirjeldab nii inimese võimet – kui selle puudumist – alla suruda või ignoreerida tunge, mis ei ole teadliku kontrolli all.

Inimene võib crack kokaiini peale paari proovimiskorda väga ihaldada, kuid kui ta on suuteline seda iha kontrollima, siis temast sõltlast ei tule. Kui inimene on väga impulsiivne, siis ta ei suuda oma iha kontrollida ja temast saab sõltlane. Või nagu autoga sõitmise kohta öeldakse - raske jalaga gaasipedaalil, kuid samas viletsad pidurid.

 See seletab seda, miks mõned meist on sõltuvusele aldimad kui teised. Samas need, kelle RRV_food näitaja on kõrge, kuid kui nad ei ole impulsiivsed (ehk raske jalg aga head pidurid), siis risk ülekaaluks on väike.

Väga hea enesekontrolliga inimestest võivad saada gurmeekokad ja toidufanaatikud, kes tegelevad palju toiduga, armastavad toitu, kuid jäävad saledaks, sest suudavad suhupandavaid koguseid kontrollida.

Enamik inimesi ei ole toidust sõltuvad. Kuid isegi sel juhul võivad nad tunda tungi süüa kartulikrõpse siis, kui kõht on täis. Nüüd oleneb sinu võimest tungi kontrollida see, kui palju sa üle sööd.

Peale RRV_food näitaja ja impulsiivsuse on veel kolmas – preemiatoitude olemasolu sinu isiklikus keskkonnas. Kui sinu lähedal on madala preemiatasemega toidud, ei pea pidurid olema väga head. Õunad ja brokoli vms ei kutsu sind üle sööma.  Probleem tekib, kui impulsiivse inimese keskkonnas on kõrge preemiatasemega toitude küllus.

Ja selliseks keskkonnaks on just nimelt USA. Eesti jääb kindlasti veel maha aga kas tulevikus ka, seda ei tea. Turundus ja toidutööstus teevad selle nimel palju, et selline keskkond luua.

"Hungry Brain" Stephan Guyenet